Martin Pent: õpetada või teenindada, selles on küsimus. Kooliõpetaja kolumn

Foto: Shutterstock.

Kogu maailma õpetajaskonna kõige valulikum ja valgust kartvam saladus puudutab ilmselt oma ametinimetuse algupära, millest üldiselt väga rääkida ei taheta. Ei tähendanud ju pedagoog Antiik-Kreekas, kust sõna pärineb, mitte midagi enamat kui orja, kes teenindab kodanike poegi ning eskordib nad kooli ja tagasi. Arusaadavalt paneb selline vaatenurk osasid inimesi kavalalt käsi hõõruma.

Õpetajaid satub nende viimaste hulka muidugi haruharva. Vastupidi, kogemus ütleb üheselt, et kõnealuse ameti esindajad ise pigem solvuvad (kliendi)teenindaja sildi külgekleepimise peale; lausa orjaks pidamisest pole veel kuulda olnud. Mina ise pole siin mingiks erandiks hoolimata asjaolust, et mis puudutab teeni(nda)mist, on selles tõetera ometigi olemas.

Ja et see terake tõtt siin ikkagi peitub, siis haaravad sellest kiivalt kinni mõned õpilased ja lapsevanemad, enamasti õpetajate meelehärmiks. Ühesõnaga, kuigi ma teadvustan selgelt, et olen teenindaja, siis samavõrra vääramatult tean ka, et olen kõike muud kui teenindaja. Pärast sellist lauset tuleb anda endast parim veenmaks lugejat, et tegelikult pole mul – nagu ka teistel õpetajatel – ei bipolaarse häire ega skisofreenia diagnoosi.

Peame rääkima semantikast. Väidan, et kuigi teenimise, teenindamise ja teenuse pakkumisega on tihti segased lood, mahub kõik koolis toimuv nende kolme sõna keerukasse, vastuoludest pungil ja üksteisest läbi põimunud ämblikuvõrku. Selge on see, et nimetada õpetajana end üksnes teenuse osutajaks on sama kui oma sõrm kuradile ulatada.

Olen kohanud selliseid inimesi täiskasvanuhariduses, aga mitte kunagi kohustusliku üldhariduse õpetajate hulgas. Põhjust ei ole raske näha: andragoogikas lasub vastutus selgelt õppuril, kellelt ka eeldatakse selle vastutuse teadvustamist. Tema asi on olla see anum, kes õppejõu tarkuseterad kinni püüab, sõltumata sellest, kuhu viimane oma küllusesarve kallutab. Kes kinni püüda ei suuda, see juhatatakse viisakalt välja.

Mõtlen, et ehk on neil, kes end “vaid” haridusteenuse pakkujatena määratlevad, ka lihtsam õpetada distantsilt ja lugeda sisse videoloenguid, vaevamata end sellega, et midagi arvuliselt mõõdetamatut ja inimlikku kaotsi läheb, kuna mitte ükski tehnoloogia silmast silma kontakti asendada ei suuda. Ainus kujutlus päris tõelisest haridusteenusest tähendaks kliendi ajus kirurgiliselt sünapsite loomist, mis annavad aju omanikule mingi uue pädevuse, teadmise või võime. Kahjuks või õnneks selliseid teenuseid veel silmapiiril ei paista.

Mõte ongi selles, et kes pakub päriselt teenust, see ka vastutab päriselt.

Küünetehnikule antakse ette oma küüned, juuksurile oma juuksepahmakas ning torumehele oma lekkiv siugtoru; siis esitab klient oma nägemuse sellest, missugune muutus peab nendega sündima; ja siis asub teenusepakkuja seda ellu viima. Kui ei saanud ootuspärane tulemus, siis vastutab.

Kas sama kehtib ka õpetaja töö puhul? Väidan, et mingil määral, kuid enamasti mitte. Põhjus on väga lihtne: inimpsüühika on sageli liialt keerukas, et tuvastada selles selgepiirilisi kvalitatiivseid muutusi, veelgi raskem on hinnata erinevate faktorite panust. Kui kedagi õpetatakse kuduma ainult ühe õpetaja tunnis ja muul ajal ta vardaid üldse ei puudutagi, siis on asi selge.

Teisalt, kui laps õpib tähestikku, siis oletatavasti on selles tähtis osa õpetajal, kuid võib-olla on hoopis suurem panus olnud kodustel või juhuslikul lugemismaterjalil, mis noort miskipärast paelus. Veel keerulisemaks läheb vanuse kasvades ja pädevuste abstraktsemaks muutumisel. Analüüsivõime, allikakriitilisus, digipädevused jne – igaühe arendamisse saab panustada, kuid nõuab teatavat hulljulgust ja jultumust väitmaks, et “mina õpetasin ta kriitiliselt mõtlema”.

Soovimata kellegi teise nimel rääkida, sõnastan omaenda arusaamad õpetamisest ja teenindamisest. Jah, ma teenin oma õpilasi, läbi selle oma riiki ja veel laiemalt jõudusid, mis seisavad hea eest. Jah, ma ka teenindan oma õpilasi, panustades oma parima teadmise kohaselt nende arenemisse inimesena. Kuid ei, see pole teenindamine selle tavapärases mõistes – minu ülesandeks on nõuda neilt ka seda, mis pole neile meeldiv ning nende tujusid arvestav, ja ometi olen ma seda kindlamini nende teenistuses.

Jah, ma töötan haridusvaldkonnas, mis omakorda loetakse teenindussektori alla, mis omakorda tähendab, et olen formaalselt teenuse pakkuja. Kuid ei, ma ei paku teenust selle klassikalises mõttes – tegelikult, nii nagu mina seda mõistan, ei saagi sellist teenust pakkuda ja ma pean leppima selle keelelise apsuga, mis mind valesse valgusesse asetab. Miks? Sest ma ei saa võtta vastutust millegi eest, mis sõltub minust vaid osaliselt ja mul pole mingit võimalustki teada, kui suur see osa objektiivselt on.

Lõpetuseks tasub meenutada, et isegi Ateena kodanike orjadest pedagoogidel oli täielik õigus noorukeid eri vahenditega korrale kutsuda. Seda kuni vitsa andmiseni välja.

Martin Pent

Martin Pent

Martin Pent on loodusainete õpetaja Miina Härma Gümnaasiumis. Loe artikleid (7)