Igor Kaasik: usalduskriis kooli ja kodu vahel – reegel number üks. Kooliõpetaja kolumn

Kool ei suuda kodu toetuseta täita ühtegi oma ülesannetest. Aga mis siin toetusest rääkida, tihti näeme, kuidas kodu koolile hoopis vastu töötab.

Nüüd, kus tolm pärast seekordset lahingut põhikooli eksamite pärast on vajunud, saame jälle pühenduda koolielu tegelikele probleemidele, millest igaüks on nii keeruline ja tõsine, et võib meie hariduse eduloo siinsamas lõpetada. Siiski peatun vaid kooli ja kodu suhetes tekkinud usalduskriisil, mis avaldub tihti moel, nagu seda kirjeldab Postimees 23. septembril 2019 (Martin Ehala “Raevuka allumatuse sündroom”). Selleteemalisi artikleid on veel palju ja mitte seepärast, et ajakirjanikud leidsid põneva klikimagnetist materjali, vaid kuna sellest probleemist tulenevad ka teised.

Kõigepealt, usaldamatus ei ole vaid Eesti kooli probleem. Samas olukorras on paljud teisedki riigid vähemalt Euroopas, näiteks Soome ja Saksamaa. Olgu see siin mainitud, muidu juhtub jälle, et räägime justkui Eestile ainuomasest hädast, nagu tihti koolikiusamisest rääkides.

Usalduskriis kooli ja kodu vahel on probleem, mida ei saa lahendada ministeeriumi määruse või seadusemuudatusega. Kool saab siin paljutki teha, aga arvan, et lahenduse võti on kodu käes.

Viimasel lastevanemate koosolekul küsis üks isadest, kuidas nemad lapsevanematena saavad mind klassijuhatajatöös aidata. Olge kooliga solidaarsed, vastasin, kui olin end ootamatust küsimusest kogunud.

Kool ei suuda kodu toetuseta täita ühtegi oma ülesannetest. Aga mis siin toetusest rääkida, tihti näeme, kuidas kodu koolile hoopis vastu töötab.

On üks reegel, millest pered peaksid kinni pidama ja kõigil oleks kohe kergem õppida ja õpetada. Reegel kõlab nii: lapse kuuldes õpetaja tööd ja isikut ei rünnata.

Meie koolis teeme nii: kui aimame või teame laste probleemide taga koduseid põhjusi, ei räägi me neist iial lapse kuuldes. Me ei ütle kunagi lapsele, et tema hädade põhjuseks võib olla see, et vanemad ei suuda teda õigel ajal magama saata, õigel ajal õppima panna, et nad ei ole kasvatanud oma lapses kohusetunnet ega harjutanud teda tööga ning oma asjade eest vastutama. Laps aga ei kuule meie suust, et ta on suutnud oma ema ja isa ümber sõrme keerata, sest need on ebakindlad ja nõrgad. Seda kõike lapsele öelda ei oleks eetiline, ka ei saa me olla probleemide tegelikes põhjustes päris kindlad.

Aga kuidas sellest reeglist kinni pidada, kui õpetaja ülekohus ja ebakompetentsus matavad hinge?

Muidugi on ka ülekohtuseid ja ebakompetentseid õpetajaid, ikka. On selliseid ju poliitikute, kirurgide, teadlaste, ettevõtjate hulgas ja igal pool mujalgi. Mis imeinimesed on siis õpetajad, et nende hulka niisugusi ei satu? Pealegi, ka kõige paremad õpetajad on mõnikord eksinud, kogematagi. Siiski, olen koos töötanud sadade kolleegidega ja neid tõeliselt ülekohtuseid ja asjatundmatuid on nende hulgas vähe.

Seega, kuigi teile tundub nii, ei ole suure tõenäosusega tegemist ei kiusu ega oskamatusega oma tööd teha. Ei ole vaja kohe arvuti taha karata ja lasta kätel käia, las ärritus lahtuda ja küsige õpetajalt hiljem, miks nii. Kui küsimus on asjalik ja heatahtlik, vastab õpetaja sellele samuti asjalikult ja tavaliselt selgub, et ei olnudki ei kiusu ega ebakompetentsust. Küsige just õpetajalt, mitte direktorilt või ministeeriumist. Kui kaebus jõuab kõigepealt direktorini ja see juhtub olema argpüks, siis ei ole asjast muud tolku peale teie võidu. Laps osutub kannatajaks, ka siis, kui ta saab selle ihaldatud hinde või õpetaja hakkab töötama nii, nagu teile tundub õige. Selle võidu tegelik väärtus selgub hiljemalt siis, kui last hindavad need, kes teda ei tunne ja kelle peale teie hammas ei hakka.

Kartlik õpetaja, kes kogu aeg üle õla piilub, kuidas tema teod teistele tunduvad, ei suuda oma tööd hästi teha. Tean õpetajat, kes paari vanema kaebustest kurnatuna valis kindla tee: hoidis kümne küünega kinni töövihikust ja õpikust ning vältis kõike muud, aga see ei ole see, mida lapsed vajavad. Isiksused lahkuvad õpetajate hulgast ja lastega jäävad tegelema teised, kel on oma tööst ükskõik. Ma ei ole selliseid palju näinud, aga küll nad tulevad, ega siis koole kinni panda.

Igor Kaasik

Igor Kaasik

Igor Kaasik on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev ettevõtluses raamatute kirjastajana. Kord kuus kirjutab ta Edasile koolielust nii nagu see klassi eest välja paistab. Loe artikleid (19)