Igor Kaasik: teeme koolidest õnnepaleed. Kooliõpetaja kolumn

Kole on varsti juba nelikümmend aastat töötada kohas, mis meie lapsi õnnetuks teeb, ja olla üheks selle põhjuseks. Sest nii ju on: eesti koolilapsed on stressis ja õnnetud ning peamiselt just kooli ja seega ka õpetajate tõttu. Teame seda ajakirjandusest ja kommentaaridest, kui jutuks tuleb õpetajate järjekordne palgatõus.

Koolis näen siiski igasuguseid lapsi: õnnelikke ja õnnetuid, energilisi ja väsinuid ning ükski laps ei ole kogu aeg õnnetu või õnnelik. Ajakirjanduses annavad ikkagi tooni need õnnetumad, solvunud ja kurnatud. Selline on ajakirjanduse valik, aga võibolla isegi mitte ajakirjanduse, vaid inimeste tähelepanu valik. Head lood lihtsalt ei jõua teadvusesse ega jää mällu avalikku arvamust kujundama. 

Täiesti on meelest läinud 2015. aasta PISA üks tulemusi, et Eesti lapsed polegi nii õnnetud, et “oleme nende riikide hulgas, kellel on head õpitulemused ja ka hea rahulolu. Ei tule tulemused õnnetunde arvelt”, nagu ütles Mailis Reps PISA tulemusi tutvustaval pressikonverentsil. Kuidas ei tulegi õnnetunde arvelt? Hoopis midagi muud, kui meile on räägitud ja näitavad küsitlused, mida aetakse segi tõsiseltvõetavate sotsiaalteaduslike uurimustega. Hetkeks tõusis avalikkuse käsi nõutult kukalt sügama, aga kohe lasti vana laul jälle lahti: lapsed on väsinud ja õnnetud, kool on raske, hindamine ja eksamid tekitavad stressi.

Ega minagi siin niisama lõbu pärast kurda. Kuvand Eesti õnnetutest lastest ei ole lihtsalt kurb, vaid väga ohtlik

Needsamad kooliõnnetud lapsed on üheks põhjuseks, miks haridusministeeriumist ja mujaltki väsimatult tuleb ideid, kuidas koolist ehitada õnnepaleed. Kehalises kasvatuses ei tohi hinnata, sest osa lapsi ei jaksa end liigutada, neil pole selleks andeid ja nad saavad solvavalt negatiivset tagasisidet; koduseid töid ei tohi anda, sest see teeb lapsed õnnetuks; põhikooli eksamitest tuleb loobuda, sest neil ei ole mõtet, ainult lisavad stressi jne, jne.

Ma näen küll, et on õnnetuid ja stressis lapsi ja et tihti on kool selle põhjuseks, aga kaugeltki mitte alati. Kelle tõttu on õnnetu see poiss, kes nuttes palub endale kahte mitte sisse panna, sest “ema sõimab ja isa ei räägi minuga mitu päeva”? Kooli tõttu? Mida saab õpetaja teha? Paremini õpetada, muidugi, aga sellest võib väheks jääda. Kahtesid mitte panna, petta lapsi ja nende vanemaid? Oleme näinud selliseid petetud lapsi, kellele lõpuks tuleb ikkagi öelda, et sa ei oska, sa ei suuda, sa pole harjunud tööd tegema? Ja siis on ütlejateks mitte heatahtlikud õpetajad, vaid juba elu ise ja see, nagu me teame, ei hellita. Sama moodi kirjutatakse kooli kraesse mured, mida tekitab tülitsev kodu, abitud vanemad, kes ei suuda oma last õhtul arvuti tagant ära tõsta ja õigel ajal magama saata, igapäevaelu ruineerivad poliitilised otsused.

Kindlasti on paljud kolleegid sarnaselt minuga märganud, et sellised uuendused kipuvad olema nende laste arvelt, kes tahavad ja suudavad ennast liigutada, kellele kodused tööd ei ole probleemiks, kes tahavad end proovile panna ja pingutavad rõõmuga. Neid lapsi on palju, suurem osa. Kui me nende vajadused jätame rahuldamata, jäävad nad nendes õnnelikes koolides nälga. (Mis puudutab kehalises kasvatuses hinnetest loobumist, siis küllap ei mõeldud nendele õpilastele, eriti poistele, kellel selle aine 5 oli tunnistusel ainuke ja kes sellestki rõõmust ilma jäeti. Kui õnnelikud nemad nüüd on?)

Heade ideede autorid on võibolla liiga vähe või ei ole üldse näinud seda rõõmu, mida tunnevad lapsed, kes on pingutanud, vaeva näinud ja saanud hästi hakkama.

See raske töö ja hea tulemuse seos on hindamatu kogemus, millele saab ehitada kogu oma tuleviku.

Ehk peaksid koolielu korraldajad ka koolis töötama. Mitte lihtsalt mõnd tundi külastama, vaid iga viie ministeeriumis või ülikoolis töötatud aasta kohta terve aasta andma tunde kasvõi ühes klassis, vastutama tulemuste eest. Kindlasti on seda raske korraldada, aga üks klass ainult? Kaks kuni viis tundi nädalas? Oleks see võimatu? Kasu oleks igatahes suur. Olen näinud küll, kuidas muutuvad teoreetikute arusaamad pärast seda, kui nad on käed n-ö mullaseks teinud. Nii oleks ehk ära jäänud otsus, et gümnaasiumitunnistuse saab kätte riigeksamite ühe punktiga ning muud töötahtmist lämmatavad rumalused.

Sattusin ühel aastal klassiekskursioonile ajal, mil bussis hakkasid telefonid piiksuma: saabusid riigieksamite tulemused. Kitsas suletud ruum kuumal maanteel oli äkki täis võidurõõmu ja meeleheidet, täitsa nagu päris elus.

Igor Kaasik

Igor Kaasik

Igor Kaasik on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev ettevõtluses raamatute kirjastajana. Kord kuus kirjutab ta Edasile koolielust nii nagu see klassi eest välja paistab. Loe artikleid (8)