Peter Pedak: kelle silm meid jägib? “Kooliõpetaja kolumn”

Praegu ei tahaks veel leppida sellega, et ainus võimalus hea ja kurja eristamise õppimiseks on luua hirm masinale vahele jääda.

Jälgimisühiskonna loomine koolis mõjuks võõristavalt. Aga kui teisiti enam ei saa, tuleb tehnika appi võtta.

Minu vanaema ei olnud iseäranis usklik inimene. Ta ei käinud kirikus ja ma oletan, et ta suhtus müütidesse teatava talupoegliku reservatsiooniga. Ometi on mul väga sügavalt meeles üks mõte, mida ta – nähtavasti korduvalt – rääkis mulle ja mu täditütardele: “Kui ma lapsena pahandust tegin, oli mul alati selline tunne, et isegi kui suured inimesed seda ei näe, siis Jumal ikka näeb.” See hoidis teda tol kaugel ajal suuri lollusi tegemast, aga usutavasti aitas kaasa ka sellele, et kogu elu oli ta äärmiselt soe, südamlik, humoorikas, tegus ja abivalmis inimene. Arvan, et niisugune on paljude mälestus oma vanaemast.

Vanaema mõtisklus teda jälgivast Jumala silmast tuli mulle meelde, kui koolis hakkasid sagenema korrarikkumised, et mitte öelda väär- ja kuriteod. Eriti häirivaks muutus see pärast pandeemiat. Musta huumoriga võib öelda, et koroonaaja peamine eelis seisnes selles, et maja oli lastest tühi ja otsest materiaalset kahju varale ega kaasinimestele ei saanud keegi tekitada. Kui uksed taas avanesid ja õpilased kooli naasid, tulid tagasi ka vanad mured. “Uue omaniku” leidsid järelevalveta jäetud rahatähed, pangakaart ja nüüdisaja suurimaid väärisesemeid: elektroonilised kõrvaklapid, uhke nimega AirPods.

Peter Pedak

Peter Pedak on Prantsuse Lütseumi direktor. Loe artikleid (20)