Aasta lõpus hakkasin tegema pikemaid jalutuskäike Londoni Belgravia linnaosas. Minu kodust asub see nelja metroopeatuse kaugusel, Chelsea ja Kensingtoni vahetus läheduses. Tegemist on vähemalt sama prestiižse ja kalli linnajaoga nagu need kaks, mis eestlasele kõlavad ehk tuttavamalt. Mõnikord kirjutasin kohvikus artikleid ja esseesid, teinekord leidsin end võrratu Chestnut Belgravia pagariäri ootesabas. Neist jalutuskäikudest on saanud minu päeva lemmik osa.
Ma kõnnin mööda Pimlico Roadi, mida ääristavad lillekimpudega kaunistatud sissepääsud, ja tõstan pilgu taeva poole, et vaadata kõrgematel korrustel asuvate korterite aknaid. Kust inimesed selle raha võtavad? Tänavakorrused on valdavalt hõivatud interjööributiikidega, mis annavad aimu nende kodude sisustusest. Huvitav, kui edukaks filmiprodutsendiks peaksin ma saama, et endale siin korter osta? Osta! Mitte üürida. Olen otsustanud, et sellest saab minu Londoni elu väljakutse. Mul pole aimugi kuidas, aga ma kavatsen ühel hetkel selleni jõuda.
