Viimase kahe aasta jooksul on ühiskondlikud meeleavaldused muutunud koroonaskeptikute välikoosolekuteks ning kaotanud seega protestimise algse eesmärgi.

Kui ma olin viisteist, siis unistasin saada punkariks. Armastasin tohutult ajalootunde ja lugesin raamatuid vanadest punkaritest. Kõige köitvamaks pidasin tollal just seda, kui palju punkliikumine Eesti iseseisvumisele kaasa aitas, sest punkarid polnud pelgalt eraldi subkultuur, vaid trend, mis tuli läänest ja erines tohutult sellest, milline pidi välja nägema ideaalne nõukogude ühiskond ning selle kodanikud.

Punkarit minust ei saanud, kuid osa minust pole ka tosina aasta jooksul muutunud. Väike protestihing on siiani sees ning pole kahtlust, et just see tükike tekitas minus soovi saada ajakirjanikuks ja olla ühiskonnas toimuva suhtes kriitiline sellelt ametipositsioonilt.