Peter Pedak: subkultuurid meie tutvusringkonnas. “Kooliõpetaja kolumn”

Foto: Shutterstock

Eelmise või üle-eelmise generatsiooni esindaja võib tunda end Z-ilmas eksinuna. Mida aga peaks mõtlema lapsevanem või õpetaja, kes selle generatsiooni esindajatega päevast päeva kokku puutub? Kas peaksime hulga artiste ja mänge endale selgeks ja omaseks tegema ning sõnu ja märke agaralt tarvitama või hoopis neid taunima?

Ühes meie innustava ja hariva ajakirjaga konkureerivas väljaandes on tehtud vahva uuring Z-generatsiooni (sünniaastad umbkaudu 1997–2012) meeldimiste ning mittemeeldimiste kohta: muusika, riietus, raamatud, sõnavara, mängud, emotikonid. Hoiatatakse kesk- või vanemaealist lugejat, et noorte vastused panevad end tundma lubjakana. (Ilmselt tõestab juba esimeses lauses kasutatud sõna “vahva”, et just nii peaksingi ennast tundma. Samuti kahtlustan, et ka “lubjakas” ise on lubjakate sõna.)

Tõepoolest, eelmise või üle-eelmise generatsiooni esindaja võib tunda end Z-ilmas eksinuna. Eksimistunne tekitab ebamugavust, mis omakorda paneb otsima märke järgmise põlvkonna mandumisest. Mängud tunduvad ajuvabad, riided stiilitud ja keel vaene. Igas vanuses inimene on enesekeskne. Rünnak tundub parim kaitse selle vastu, et mitte langeda kurvastusse ajast mahajäämise pärast.

Peter Pedak

Peter Pedak on Prantsuse Lütseumi direktor. Loe artikleid (18)