Aasta lõpus hakkasin tegema pikemaid jalutuskäike Londoni Belgravia linnaosas. Minu kodust asub see nelja metroopeatuse kaugusel, Chelsea ja Kensingtoni vahetus läheduses. Tegemist on vähemalt sama prestiižse ja kalli linnajaoga nagu need kaks, mis eestlasele kõlavad ehk tuttavamalt. Mõnikord kirjutasin kohvikus artikleid ja esseesid, teinekord leidsin end võrratu Chestnut Belgravia pagariäri ootesabas. Neist jalutuskäikudest on saanud minu päeva lemmik osa.
Ma kõnnin mööda Pimlico Roadi, mida ääristavad lillekimpudega kaunistatud sissepääsud, ja tõstan pilgu taeva poole, et vaadata kõrgematel korrustel asuvate korterite aknaid. Kust inimesed selle raha võtavad? Tänavakorrused on valdavalt hõivatud interjööributiikidega, mis annavad aimu nende kodude sisustusest. Huvitav, kui edukaks filmiprodutsendiks peaksin ma saama, et endale siin korter osta? Osta! Mitte üürida. Olen otsustanud, et sellest saab minu Londoni elu väljakutse. Mul pole aimugi kuidas, aga ma kavatsen ühel hetkel selleni jõuda.
Jaanuari keskel kirjutas The Guardiani kolumnist Owen Jones artikli rikkuritest, kes ahmivad oksjonitel miljonite dollarite eest viskit osta. Nimelt müüdi oktoobris üks vaat Macallani 1991. aasta viskit enam kui kahe miljoni dollari eest. Ka Iiri viskil läheb hästi, sest sama hinna eest leidub huvilisi nendegi toodangule. Jonesi argument seisneb mõistagi selles, et meie suurepärane Ühendkuningriik vajab hädasti varamaksu, ja selles olen ma temaga kahtlemata nõus. Mõelda vaid, kui palju pandeemiakahjusid saaks tagasi pöörata, kui mingi vend jätaks viskivaadi ostmata ning investeeriks selle summa hoopis riiklikku tervishoidu? Unistada ju võib.
