Hannes Saarpuu: teekond tippjuhist mässajaks ehk kuidas minust sai renegade teefarmer Gruusias

Hannes Saarpuu, Renegade Tea Estate

Hannes Saarpuu on töötanud 20 aastat erinevatel positsioonidel transpordisektoris, 2017. aasta kevadel otsustas ta teha kannapöörde ja hakkas koos sõpradega Gruusias teeistandusi taastama. Tänaseks haldab Renegade Tea Estate ligi 50 hektarit kunagisi teepõlde. Inspireeriv kogemuslugu.

Mässu alged

2017. aasta algas minu jaoks emotsionaalselt üksjagu keeruliselt. Isiklikus plaanis oli kõik justkui hästi, kuid ausalt peeglisse vaadates tunnistasin endale, et pean midagi oma tööelus muutma.

Reisijate transport on huvitav sektor ja see jääb alati valdkonnaks, millel silma peal hoian. Kuid pärast 20 aastat Estonian Air’is ja Lux Expressis adusin, et kirg ja põnevus on asendumas väsimuse ja rutiiniga. Samuti tundsin, et vajan pausi ka tippjuhi rollist. 10 aastat Lux Expressi juhina olid intensiivsed. Et saavutada edu, pidime pideva konkurentsivõitluse taustal muutma samaaegselt nii bussitranspordi üldist mainekuvandit kui mahtude kasvatamiseks vallutama uusi välisturge. Kokkuvõttes tähendas see seda, et toimisime enamasti kõrge riski tingimustes ja (eeskätt inim-) ressursside puuduses. Ja see paratamatult kulutas inimesi organisatsiooni sees – nii mind ennast kui kogu meeskonda laiemalt. On võimatu olla liider suurele organisatsioonile ilma kire ja sisemise põlemiseta ning kuna suve lõpus oli nagunii lõppemas minu juhatuse liikme leping, siis oligi otsus justkui tehtud.

Algselt mõtlesin lihtsalt aja mõneks kuuks maha võtta, puhata ja ringi reisida. Aga just võimalike tulevaste reisisihtkohtade üle arutledes sattus täiesti juhuslikult minu lauale ka tee teema. Tarbisin teed regulaarselt, kuid see oli ka kõik, mingi eriline huviline ma kindlasti ei olnud. Aga üks asi viis teiseni ja mingi hetk sattusin lugema paari artiklit Gruusia teetööstuse kohta. Ja see mida ma lugesin ühest küljest kõnetas mind tugevalt, teisalt viis lõpuks selleni, et minust on tänaseks saanud teefarmer.

Renegade Tea Estate

Gruusia tee lugu

Mida ma siis teada sain? Usun, et enamik minuealisi ja vanemaid mäletab lapsepõlvest Gruusia teed. Kuna 30 aastat tagasi oli ainsaks pidevalt kättesaadavaks kohviks viljakohv, siis vähemalt minu vanemad alustasid hommikuid Gruusia teega. Loomulikult ei olnud vennasvabariigis toodetud must puru tollal populaarne mitte tänu oma unikaalsetele maitseomadustele vaid see oli lihtsalt enam-vähem ainus, mida poest osta sai. Ja kui siis varastel üheksakümnendatel ilmusid värvilised karbid uudsete teepakikestega, ei saanud ilmselt keegi väga arugi, et ühel hetkel Gruusia toodang poelettidelt kadus.

Ilmselt ei kurvastanudki keegi peale grusiinide endi, kui kogu sealne massiivne teetööstus peale Nõukogude Liidu lagunemist viie aastaga täielikult kokku kukkus. Garanteeritud turgude kadumine, üldine anarhia majanduses ja kodusõjad jätsid mõne aastaga enam kui 100 000 inimest tööta, suured tehased seiskusid ning kümned tuhanded hektarid teeistandusi jäid lihtsalt umbrohtuma.

Renegade Tea Estate

Lääne-Gruusia põllumajandusest moodustas tee sisuliselt 90%. Kui see üleöö kadus, siis järgnenud moraalne ja materiaalne kollaps olid nii totaalsed, et hoolimata sellest, et mäenõlvad olid kasutamata istandusi täis ja Gruusia klimaatilised tingimused on igati sobivad kvaliteetse tee tootmiseks, ei ole viimased 20 aastat suudetud isegi oma sisetarbimist rahuldada, ekspordist rääkimata. Inimesed kunagistes teepiirkondades harjusid elama ilma kindla töö ja sissetulekuta, hiljem hakati mahajäetud istandusi osaliselt hävitama, et teha ruumi pähkliaedadele, mille toodangu sai kokkuostjatele lihtsamalt maha müüa.

Gruusia tee potentsiaalist ja taassünnist kirjutati 20. sajandi alguses aeg-ajalt artikleid ja tehti uurimistöid, kuid kasutuks heietamiseks see suuresti jäigi, kuni 2016. aastal käivitas valitsus toetusprogrammi mahajäetud istanduste taaselustamiseks. Sellest programmist algas ka meie kokkupuude teekasvatusega. Selles, et teepõõsas on väga vastupidav taim, veendusin ise, kui lõpuks esimest korda Gruusia kunagiste teepõldude vahel ringi sõitsin. Isegi kui istanduse asemel kõrgus nüüd mets, olid puude all ikkagi selgelt näha põõsaste read kust saaks lehti korjata tänagi.

Reaalsus on muidugi see, et pärast 30 aastat on enamik kunagistest istandustest jäädavalt kadunud. Kuid ka täna on Gruusias alles sadu suuremaid ja väiksemaid teepõlde, mida on veel võimalik taastada. Ometi ei tundnud pikalt keegi selle vastu huvi ja ega ausalt öeldes pole suurt tungi tänagi. Miks see nii on? Siin on tegelikult mitmeid põhjuseid. Lühidalt võib selle kokku võtta selliselt, et Gruusia kvaliteet-teest pole maailmas keegi eriti midagi kuulnud, masstootmise jaoks on aga kohalik kulutase liiga kõrge võrreldes eeskätt Aafrika ja Kagu-Aasia riikidega, kus istanduses töötavad inimesed teenivad vaid 2-3 dollarit päevas. Kõige rohkem tunneb Gruusia tee täna puudust oskusest müüa ja turundada, aga kindlasti on probleemiks ka kommunismiajast pärinev tootmisfilosoofia ja sotsiaalsed faktorid. Vanem põlvkond ei valda keeli ja kaasaegseid tehnoloogiaid, noorema põlvkonna jaoks on teetootmine aga eeskätt vanavanemate folkloor ja mälestused, mitte ärivõimalus.

Renegade Tea Estate

Mässajad hakkavad tegutsema

Miks siis ikkagi otsustasime koos mõne sõbra ja endise kolleegiga Gruusias teed kasvatama hakata? Kindlasti oli siin palju emotsionaalseid põhjuseid, arvan, et mõned ratsionaalsed ka. Ma ei hakka pikalt rääkima mäenõlvadel rohetavate istanduste ilust, mõnusamast Gruusia ilmast ega sellest, kuidas kõik meie partnerid on pärit väikelinnadest ja seetõttu tundus lihtsalt vinge, kui saaks osa betoonseinte vahel veedetavast ajast asendada millegi looduslähedasemaga. Tegelikult ongi ainult kaks asja, millel tahaks pisut põhjalikumalt peatuda.

  • Esiteks, me tegelikult ka usume, et Gruusia tee väärib taassündi.

30 aasta tagused tootmismahud jäävad alatiseks ajalukku ja nende taastamine ei peakski olema eesmärk. Kuid Gruusiast võiks kujuneda tugev bränd orgaaniliselt toodetud kvaliteettee segmendis. Istandused on ligi 30 aastat kemikaalidevabalt seisnud ja looduslikud tingimused on ideaalilähedased (talvel taimed puhkavad, puuduvad haigused ja kahjurid). Gruusial on suurepärased eeldused kasutamaks teeistandusi ka oma kasvava turismisektori edasiseks arendamiseks. Kui veinimõisaid võib külastada vähemalt pooltes Euroopa riikides, siis lähimad suured teepiirkonnad asuvad palju kaugemal ja on palju raskemini ligipääsetavad. See on vundament, millele saab ehitada.

Oluline on ära märkida ka teekasvatuse tähtsust Gruusia lääneosa majandusele ja inimestele laiemalt. Tehaste ja istanduste kadumine jättis terved regioonid aastakümneteks toimima suuresti naturaalmajanduse põhimõtetel, kus eesmärgiks eeskätt ellujäämine. Lääne-Gruusia mullastik on selline, mis sobib hästi vaid üksikutele kultuuridele – tee, pähklid, mustikad. Teetootmise kasvõi osaline taastumine aitaks paljud inimesed taas tööle ja ergutaks kogu piirkonna majandust.

  • Teiseks, meid häirib tänane üleüldine autentsuse defitsiit meie ümber.

Me ei taha teha järgmist suurettevõtet keerukate protsesside ja sadade töötajatega. Eesmärk ei ole lõputult kasvatada käivet ja kasumit. Vastupidi, me tahame pigem olla käsitöölised, olla ise protsessides sees, suhelda otse klientidega, luua väärtust läbi personaalsuse. Tahame olla oma klientide jaoks “next door teafarmers”. Small is beautiful.

Renegade Tea Estate

Panime oma teefarmile nimeks Renegade Tea Estate. Renegade ei ole inglise keeles tingimata positiivne sõna – tähistades pigem ususalgajat ja tavade vastu minejat. Aga see tundus sobilik, sest tunneme, et olemegi mässajad (mõnede arvates kindlasti ka naiivsed lollikesed). Oleme kulutanud suure osa oma tagasihoidlikest säästudest selleks, et puhastada Gruusias paar mäekülge umbrohust ja alustada 25 aastat tühjana seisnud lao remontimist, et teha sellest meie teevabrik. Plaanime toota keskmisest kõrgema hinnaga kvaliteet-teed riigis, mille teest keegi eriti midagi ei tea ja tahame ise tegeleda põldude ja tootmisega, selle asemel et olla “asset light” ja oluliselt väiksemate riskidega lihtsalt müüa ja vahendada.

Kokkuvõttes juhtus nii, et meid ühiselt kõnetas Gruusia tee lugu. Usume, et just meie valitud suund – väikesed mahetootmisega teemõisad, kus olemas ka turismi komponent – on parim võimalus tuua Gruusia tee tagasi maailmakaardile. Ja ehk suudame olla teatud mõttes katalüsaatoriks, mis näitab eeskuju ka teistele.

Hannes Saarpuu

Hannes Saarpuu

Hannes Saarpuu on pärit Viljandist, lõpetanud TTÜ majandusteaduskonna ja töötanud 20 aastat erinevatel positsioonidel transpordisektoris, viimati üle 10 aasta Lux Expressi juhina. 2017 kevadel otsustas ta teha kannapöörde ja hakkas koos sõpradega Gruusias teeistandusi taastama. Tänaseks haldab Renegade Tea Estate ligi 50 hektarit kunagisi teepõlde. Loe artikleid (1)