Põhiliselt on kaks jõulunarratiivi. Üks on see rahu, mõnususe, armsuse, lapsepõlve ja lembuse oma. Jõulupuu, jõulukirik, jõululumi jne. Teine on sellele vastupidine. Jõuluvastikus. Hirm, depressioon, üksindus, enesetapumõtted, jäle ostuhüsteeria ja kõik need mõttetult veristatud loomad (sest keegi ei suuda ju tegelikult korraga nii palju liha ja verd süüa!). Ühesõnaga: saaks see kõik ometi läbi! Sel aastal langevad pühad õnneks nädalavahetusele, piinad ei kujune liiga pikaks.
Mõlemas loos on oma tõde. Mulle tegelikult jõulud meeldivad. Kas just jõulud ise, aga see aeg enne. See lapsik ootus. Tänavu ehtisin kuusegi juba varakult ära. (Igaks juhuks kinnitan, et saagisin ta elektriliini alt, kus ta vaeneke niikuinii ei oleks saanud suureks kasvada!) Sest ma tean, et ilus on ta ainult enne jõulu. Kui pühad käes, siis on seda kõike korraga liiga palju. Ilus on vaid tulek, ilus on alles täiesti realiseerumata (ja tegelikult realiseerumatu!) võimalus. Kättejõudmine pole miski. Sest mis siis ikka kätte jõuab? Teadagi, mis. Talv. Tõeline talv hakkab ju jaanuarist. See järjekordne proovilepanek. Elu vaatab, pea viltu, ükskõikselt pealt: kas teed selle läbi või ei. Vahet pole. Tema jaoks. Talvise teekonna ohtude eest pole keegi kaitstud. Aga õnneks me ei mäleta. Eelmist talve. Saime ju hakkama? Küll siis saame nüüdki. Mis seal’s on? Varsti tuleb kevad.
