Sellise provokatiivse pealkirjaga meili sain hiljuti James Clearilt, raamatu Atomic Habits autorilt. Ent paradoksaalselt, see, mida ta eesmärkide “asemele” pakub, on ometi metoodika, mida kasutavad just eesmärgistamisel maailma ühed parimad juhid, organisatsioonid, sportlased.

Alustuseks James Clear’i abiga sellest, miks siis eesmärkide seadmine n-ö klassikalisel moel ei tööta. Läbi eesmärgistamise arenguhüpete tegemist ja eesmärkide tähtsust propageerivad pea kõik kaasaegsed juhtimisjutud, olgu teemaks inimeste juhtimine, projektide või organisatsioonide juhtimine või ka olümpiavõiduni pürgimine. Ühes on neil kõigil muidugi õigus – eesmärgistamine on igal juhul parem kui sihitu rapsimine, vähemasti on eesmärkide seadmisega tehtud katse hakata liikuma soovitud suunas. Ent see pole veel kaugeltki kõik, eesmärgistamise “kunsti” valdamine ja eesmärgi sõnastamine ei ole veel tulemusele kuigi palju lähemale viinud.

Oot-oot, tahaks hüüatada, see tundub ju nii loomulik ja elementaarne: selleks, et midagi saavutada, peame seadma eesmärke. Millist kohta tahan MMil, palju tahan ärist raha kokku saada või millist hinnet tahan eksamil saada. Enamik meist on sarnaseid eesmärke püstitanud, mõned neist on ka täitunud. Ja samas enamik mitte. Vaadates neile tagasi, siis… kas viga oli tõesti kehvades eesmärkides? Mida rohkem selle peale mõelda, siis seda enam jõuab ehk kohale arusaam: tulemuse saavutamisel ei pruugi olla liiga palju pistmist sellega, kuidas me eesmärki seame. Küll aga on väga palju, et mitte öelda kõik sõltuvuses sellest, kas ja kuidas me keskendume protsessile, tegevustele, mis viivad tulemusteni.

Raimo Ülavere

Raimo Ülavere on koolitaja ja coach, kes aitab edukatel inimestel teha oma käitumises positiivseid ja püsivaid muutusi. Loe artikleid (75)