Annika Laats: porised jõulud

Jõululaps sündis otse selle maailma mutta, reaalsusesse, mis on liigagi tuttav ka meile. |Foto: Unsplash.com

Jõuluajal räägitakse palju heategevusest. Head tõtatakse tegema lastekodudesse ja varjupaikadesse. Rajatakse tunneleid, mille kaudu jõuab abi haiglate ja puudust kannatajateni. See on vajalik ja tore. Veel parem, kui headus ja heldus ei oleks hooajalised nähtused, vaid kuuluksid meie ellu selle loomuliku koostisosana aasta ringi.

Kristlikku halastustööd tähistatakse juba sajandeid mõistega “diakoonia”. See pole mitte ainult võõrsõna, vaid ka võõraks jäänud sõna. Pisut tuttavamaks on selle teinud ehk meie võrratut tööd tegev diakooniahaigla. Sealt liigub mõte edasi supiköökide ja vaestehoolekande poole. Igal juhul tekitab see tunde, et tuleks käised üles keerata ja hakata midagi praktilist tegema. Ent diakoonia ei alga meie agarusest või innukusest. Halastuse läte on mujal.

Ristiusu keskseks sõnumiks ei ole inimese headus, vaid Jumala halastus inimese vastu. Jumal mitte ainult ei kehuta meid armastusele, vaid ennekõike teeb Ta oma sõna ja nõude ise teoks. Diakoonia algab Kõigeväelise kummardumisest katkise inimese juurde.

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (40)