Annika Laats: porised jõulud

Jõululaps sündis otse selle maailma mutta, reaalsusesse, mis on liigagi tuttav ka meile. |Foto: Unsplash.com

Jõuluajal räägitakse palju heategevusest. Head tõtatakse tegema lastekodudesse ja varjupaikadesse. Rajatakse tunneleid, mille kaudu jõuab abi haiglate ja puudust kannatajateni. See on vajalik ja tore. Veel parem, kui headus ja heldus ei oleks hooajalised nähtused, vaid kuuluksid meie ellu selle loomuliku koostisosana aasta ringi.

Kristlikku halastustööd tähistatakse juba sajandeid mõistega “diakoonia”. See pole mitte ainult võõrsõna, vaid ka võõraks jäänud sõna. Pisut tuttavamaks on selle teinud ehk meie võrratut tööd tegev diakooniahaigla. Sealt liigub mõte edasi supiköökide ja vaestehoolekande poole. Igal juhul tekitab see tunde, et tuleks käised üles keerata ja hakata midagi praktilist tegema. Ent diakoonia ei alga meie agarusest või innukusest. Halastuse läte on mujal.

Ristiusu keskseks sõnumiks ei ole inimese headus, vaid Jumala halastus inimese vastu. Jumal mitte ainult ei kehuta meid armastusele, vaid ennekõike teeb Ta oma sõna ja nõude ise teoks. Diakoonia algab Kõigeväelise kummardumisest katkise inimese juurde.

Kreekakeelset mõistet diakoonia (διά + κονία) võib sõna-sõnalt tõlkida kui minekut “läbi pori”. Jumal tuleb me juurde läbi meid ümbritseva pori ja muda.

Muidugi igatseme me valgeid jõule – selliseid, nagu on meelde jäänud lapsepõlvest. Jõulusündmus kõneleb seevastu pigem porist. Petlemma loost on maalitud idüllilisi pilte, aga laudas sündimises pole midagi idüllilist. Ei ole hea olla võõrsil, kui tuhud on algamas. Ei ole armas, kui lapseootel pere koputustele ja palvetele vastatakse ükskõiksuse ja suletud ustega. Ei ole tore, titt süles, võimukandjate eest pagulusse minna. Jõululaps sündis otse selle maailma mutta, reaalsusesse, mis on liigagi tuttav ka meile.

Jumala Poeg tuli läbi pori, et jõuda meie, poristeni. Nõnda tuleb Ta nüüdki. Ta tuleb läbi tormi ja näkku peksva vihma, mööda konarlikku teed üha Sinu poole, et võtta Su käest ning juhtida Sind kitsikusest avarusse. Rahutusest rahusse. Porist puhtusse. Kriipivate dissonantside keskelt harmooniasse. Maotute, ähmaste kompromisside keskelt helgesse valgusse.

Esmalt toob Ta aga lepituse Sinu ja iseenda kui olemise lätte vahele, et Sa võiksid leppida nii ligimese kui ka iseendaga.

Jõuludeks valmistudes vaata korraks peeglisse ning ütle endale: “Ennäe, imelik küll, aga see on inimene, keda Jumal tõesti armastab!”

Ta tahab pühkida Sult pori ja parandada Su haavad. Ja kui Sa lubad, siis Ta teebki seda. Sest Looja ei vaatle inimkonda üldiselt ja abstraktselt, vaid Ta silmad on Sinu peal, et Sa võiksid leida paranemist Tema tiibade all.

Märka Tema tulemist, märka Ta kohalolu oma elus. Lase Ta halastab Sinu peale. Sa vajad halastust. Sa pead õppima halastama ka iseenda peale. Ning halastada mõistab see, kelle peale on halastatud.

Seega võid Sa nüüd minna ja leida need, kes vajavad Sinu halastust. Võid käised üles käärida ning teenida Jumalat ja ligimest rõõmuga.

Rõõmsat, helget advendiaega!

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (22)