Rein Pakk: maikas mees, kes kannab jõuluvaimu rohkem, kui punases rüüs valge habemega tarbimiskunn

Maikas mehel on ju lihtne jõulusoov, ta ei taha muud, kui et pere jõuluks kokku saaks. | Foto: Daiki Tomidokoro/Flickr.com

See oli nüüd juba 2018. sünnipäev. Mõnede arvestuste järgi on neid sünnipäevi küll veidi vähem olnud, aga igatahes on see pikk iga. Vaatamata nii väärikale hulgale läbielatud issanda aastatele on siiski veel palju kannatusi, millest me pääsenud pole. Kasvõi tarbimispalavik, mis just jõulude ajal saavutab epideemia vormi või ka näiteks pidev nädalatepikkune jõulumuusika pealevool kõigist kanalitest, millistega me end tänapäeval ohtralt ümbritsenud oleme.

Juba mitmendat jõuluaega järjest meenub selles katkematus aisakellamises mulle üks juhtum möödunud sajandi kaheksakümnendatest, kui FBI tahtis kätte saada üht ladina-ameeriklasest narkoparunit, kuid too varjus mingi paariariigi saatkonda. Asjatundjad uurisid välja, et kõige vähem maailmas meeldib narkoparunile üks toonase popbändi Twisted Sistersi lugu. Milline täpselt, seda ma ei mäleta, aga igatahes pani FBI tolle saatkonna ümber korraliku hulga kõlareid ja laskis vahetpidamata seda lugu. Kolmanda päeva hommikul olla narkoparun välja tulnud ja lasknud ennast arreteerida. Jõulude ajal ma mõistan teda.

Jõulumuusika on muidugi leebem ja lõbusam kui Twisted Sistersi looming, aga ikkagi, kui kõrgendatud meeleolu ei pääse päevade viisi oma kõrgustest alla, siis võib meeleolust saada meeleoluhäire. Minu vanem poegki märkis tänavuste jõulude ajal, et „tasapaks headus nõrgub nagu mesi peene joana telekast“.

Keset seda nõrgumist tõusis minu jaoks tänavu eristuvalt esile üks saaga, mis pakkus võimalust kaasa elada piisavalt värvikatele ja seeläbi enda omadele unustust pakkuvatele kannatustele. Selle saaga kangelase kannatused ja alati üle noatera õnnestuvad püüded maailma päästa ei jää alla jõululapsest kangelase omadele, vähemalt oma kaasahaaravuse mastaabilt mitte. Jutt on filmisarjast „Die Hard“.

Eks meile näidatakse seda ju igal aastal, kuid tänavustel jõuludel pakkus see mulle erilist hingekosutust, kusjuures märkasin, et ma pole ainus. Kasvõi näiteks Hendrik Alla ja Margit Adorf paljude hulgas on tänavu sama filmielamust kiitvalt ära märkinud.

Igal aastal näidatakse seda meile põhjusel, et tegemist on jõulufilmiga ja seda kaugeltki mitte pelgalt põhjusel, et filmi tegevus leiab aset jõuluajal. Jõulu on selles filmis vaat et rohkem, kui keskmises ehitud kuuses.

Määratlus, millena filmisaagat tänavu pakuti oli „südantsoojendav jõulumärul“ ja see on hea määratlus, just sedasi see hinge kosutabki.

Südantsoojendav on näha meest, kes paljajalu, valges maikas, tegevuse käigus aina verisemaid vigastusi juurde hankides ei meenuta milleski jõuluvana, ent kes ometi endas jõuluvaimu kannab rohkem kui too punases rüüs valge habemega tarbimiskunn.

Juba filmi nimi on hea, öeldes ette ära, et keegi ei sure. Imekombel, nagu jõuluajale kohane. Filmi nimi on lootust täis nagu evangeelium, lubades lohistada kangelast läbi kõige hirmsamatest surmasuudest, kaotamata lootust igikestvale elule ja pääsemisele, nagu eestikeelnegi tõlge „Visa Hing“ tõotab. Just hing on visa, see igavese elu komponent.

Maikas mehel on ju lihtne jõulusoov, ta ei taha muud, kui et pere jõuluks kokku saaks. Selle soovi täitmiseks tuleb maikas mehel ületada väiksemaid ja suuremaid raskusi.

Väiksemad raskused – need, millele me filmi vaadates kaasa elame – on enam-vähem terve maailma päästmine geniaalsete, pealtnäha hullude ja fanaatiliste kurjategijate käest. Pealtnäha hullud ja fanaatilised kurjategijad osutuvad alati küll mastaapseteks, ent siiski motiividelt lihtsateks varasteks. Seikluste kulminatsioonistseenide käigus kõlab kõigis saaga filmides veidi erinevas sõnastuses kangelase tõdemus: „ah see kõik on ainult raha pärast!?“. Sellest saame teada, et kurjategijad ei tahagi hävitada maailma, nad tahavad lihtsalt kinki, kuid on kurjade geeniustena lihtsalt pahasti käitunud lapsed ja kuna nad oma abitus ja haletsusväärses, meeleheitlikus kingisoovis võivad tõepoolest maailma hävitada, siis peab lihtsast politseinikust kangelane neid takistama. Niiet, kuigi pildilt puudub jõuluvana, on vits siiski olemas.

Oma seiklusrikkal koduteel kohtab kangelane ka häid inimesi, võõraid, kes läbi jagatud headuse ja usu aitavad kangelasel maailma päästa. Need võõrad on lihtsad inimesed, nagu näiteks mustanahaline politseinik, kontoritööst pisut ülekaaluline ja puudega – tulistamispuudega – millest ta lõpuks üle saab, just parajal ajal, kui on hädasti tarvis kurjategija maha lasta. Sest jõulud on hirmudest ülesaamise aeg. Üheskoos kangelasega päästetakse – nagu James Bondigi filmides, mis samuti jõuluajal ettekandele tulevad –  enam-vähem terve teadaolev maailm ja usk headusesse. Jah, kummalisel kombel oli selles filmisaagas rohkem jõule, kui kogu selles muus ümbritsevas headusetunneldamises.

Kui päästetöö, millele filmi vaadates kaasa elame, on nagu väiksemat sorti raskus, mis maikas mehel ületada tuleb, siis uuremad raskused on seotud maikas mehe halva iseloomu tõttu lagunenud perekonna kokku saamisega. Nii et kangelase tõeline jõulukatsumus algab alles pärast filmi lõppu, siis kui lihtsad jõulutelevaatajad istuvad peredega lauda verivorsti sööma, sest nemad loodetavasti teavad, et üksinda maailma päästmine on võimalik ainult filmis.

Rein Pakk

Rein Pakk

Rein Pakk on näitleja ja lavastaja. Loe artikleid (17)