Umbes 1000 viimase 25 aasta teadusuuringut positiivse psühholoogia valdkonnas on kinnitanud, et kõige kiirem viis ellu positiivseid muutusi tuua, on hakata keskenduma kõige häiriva kõrval rohkem positiivsele.

Üks põnevamaid raamatuid selles vallas on Harvardi professori Shawn Achori kirjutatud “Happiness Advantage”, mis keskendub justnimelt seda laadi uuringutele paljudes eluvaldkondades, sh edu saavutamisele juhtimises ning töötajate pühendumuse suurendamisele.

Õnn on edu katalüsaator, mitte vastupidi

Autori peamine järeldus selles raamatus on lihtne tõsiasi, et optimistlik meel suurendab edukaks saamise võimalusi, mitte edukas olemine ei suurenda õnnelikuks saamise võimalusi. Nimelt avastab ta paljude teadusuuringute analüüsimise tulemusena, et optimistlik meel on tõepoolest enese juures arendatav oskus, mitte kõikide soovide täitumise loomulik tulemus. Seetõttu soovitab ta ka oma raamatus Fortune 500 ettevõtete juhtidel tõsiselt võtta soovitusi oma mõtlemises ning emotsionaalsetes seisundites auditeid teha, et seeläbi enda elu, tööd ja tulemusi kujundavatest protsessidest rohkem teadlikuks saada. Millest siis alustada?

Loomulikult kõlab see liialt primitiivse soovitusena, aga tõepoolest on pea kõikide selle valdkonna raamatute ühiseks soovituseks puudusteadvusest eduteadvusesse (mõnikord kasutatakse ka terminit “küllusteadvus”) liikumine, mis tegelikkuses tähendab teadlikku positivismi ja optimismi arendamist.

Sellega alustamiseks on esmalt vaja aga oma sisemaailmaga tuttavaks saada, see tähendab oma lapse- ja nooruspõlve kogemuste ning traumadega, oma väljakujunenud uskumuste, sisekõne, meenutuste ja ettekujutluste, emotsioonide ja harjumustega, mis meie käitumist ja otsuseid mõjutavad (olen sellest kirjutanud veidi täpsemalt siin). See on aga midagi, millele meie erineva tasandi koolid ei keskendu, mistõttu puudub meil ka sellekohane teave ja haridus. Eneseteadlik juht oskab aga end mineviku sündmustest ja mõjudest distantseerida, ning ei lase nendel oma tänast käitumist ja otsuseid (nii palju) mõjutada.

See väljakutse ei ole loomulikult omane ainult juhtidele, vaid kõikidele inimestele – me oleme lihtsalt harjunud oma mineviku, tuleviku ja vahetu kogemusele peale kogu aeg mõtlema, seda kirjeldama, hindama jms. Seetõttu ongi meie tähelepanu igapäevaselt rohkem meie elu kirjeldavatel mõtetel, mitte tegelikul elul endal.

Äkki on õnne valem lihtsalt veidi vale?

Just nagu Achor oma raamatu alguses kirjutab, õpetatakse noori pigem uskuma, et “pinguta, saa edukaks, saa rikkaks, ja siis saabub õnn”. Ja pingutamine ning edukaks ja rikkaks saamine tähendab eelkõige selles konkurentsitihedas maailmas ellujäämist ja seejärel hakkama saamist (loe: teistest parem olemist, sest alati on ju ühe võit kellegi teise kaotus).

Selline lähenemine paneb aga iga inimese mentaalse ja emotsionaalse pinge alla, sest mõlemad “üksused” peavad kogu aeg täisvõimsusel töötama – mõtted kihutavad 100 km/h küsimuse ümber “Mida pean järgmisena ära tegema, et teistest mitte maha jääda, vaid pigem nendest ette jõuda?” ja emotsioonid toetavad mõtete vormumist käitumiseks, luues organismis seeläbi pidevat puudustunde seisundit ja seisavad selle eest, et tunneksime kogu aeg, nagu millestki oleks veel puudus.

Kiirusta aeglaselt ja vähem on rohkem

Selle kõige tagajärjeks ongi pidev läbipõlemise äärel kulgev stressis elu, mille tegelikuks põhjuseks on ülekoormatud mõtted ja emotsioonid. Kuna aga selle tasandiga ei oska inimesed midagi ette võtta (nagu öeldud, koolis meile seda ju ei õpetata), paistabki ainsaks lahenduseks olevat alkoholi ületarbimine, ülesöömine ning ületreenimine (ja kõige hullemal juhul lihtsalt enesetapp).

Mis juhtuks aga siis, kui lihtsalt peatuda? Tegelikkuses ei juhtu midagi, sest peatumine viitab mõtete aeglustamisele ja pidurdamisele – elu läheb ikka samamoodi edasi, nagu see on alati läinud. Hakates aga oma mõtetele rohkem tähelepanu pöörama ja mõnedele isegi “Ei!” ütlema, võib igaüks meist avastada, kuidas selle tulemusena ka emotsioonid rahunevad.

Ning veelkord, elu läheb edasi ja kõik oluline saab jätkuvalt tehtud! Muutus on toimunud ainult sisemaailmas, eelkõige meie mõtetes – luues ruumi uutele mõtetele, mis võivad paremal juhul isegi kiiremini soovitud tulemused tuua.