Oletame, et Sul on vestlus inimesega, kes võtab vabatahtlikult enda peale osakonnas ühe muudatuse läbiviimise, kuid paari nädala pärast avastad, et ta ei ole midagi teinud. Rahulolematus sinus kasvab. Eriti ärritab sind tõsiasi, olles selle ülesande endale ise võtnud, ei ole ta tulnud ütlema, et midagi pole tehtud. Selline kohustuste edasilükkamine süvendab sinus veendumust, et ta on laisk ja vastutustundetu. Mis aga tegelikult toimub? Kuidas olukorraga toime tulla? Võimalik, et edasilükkamine pole Sulle endalegi võõras teema.
Vahel tundub mõni ülesanne ebaselge, võib-olla isegi mõttetu. Igal juhul on see nii hoomamatu, et sellega pihta hakkamine venib, sest peale tulevad pakilisemad ja lihtsamad ülesanded. Alustan homme. Järgmisel päeval kordub sama ja lubatud töö nihkub järgmisele nädalale. Ja nii edasi ülejärgmisele… Ei tea päris täpselt, mida teha ja kuidas alustada. Uuesti arutama ja küsima minna tunduks ka tobe – mitu nädalat juba möödas … Enesetunne on üsna kehv.
Sageli ei saa asjad tehtud põhjusel, et ebakindlus seoses ülesandega aktiveerib meie aju limbilises süsteemis hirmu- ja ohuskeemi. See kahandab meie prefrontaalkorteksi tööd. Prefrontaalkorteksi ülesandeks on teadlik ja analüütiline mõtlemine ja otsustamine. Keerukate ülesannetega silmitsi seistes hakkame sageli iseennast saboteerima. Koristame lauda, surfame internetis ja loeme meetrite kaupa sotsiaalmeedia sissekandeid. Aju otsib vahetut uudsust. Põhjus on lihtne – uudsus on ajule mõnus.