Kuidas aidata hingehädas sõpra?

Foto: Unsplash

Kui inimene on omadega kriisis, ei vaja ta hingelist päästmist. Mida ta sel hetkel vajab, on ärakuulamine, mõistmine, peegeldav dialoog ja ruumi olla iseendaga, kirjutab teadlikult tegutsemise coach Chanet Siret Simonen lihtsate tõdede kohta, kuidas inimesed üksteist aidata saavad.

Selle asemel, et hakata sellises olukorras inimesele pakkuma motiveerivaid tegevusi ja lahendusi, mida kõike oleks hea teha, tuleks olla hädas inimese jaoks lihtsalt olemas. Olla kohal, siin ja praegu, ning küsida temalt endalt, mis on see, mida ta hetkel kõige enam vajab.

Vastused tulevad inimese enda seest

Selleks, et inimene kuuleks iseenda seest vastust, tuleb talle aega anda. Olla tema jaoks olemas kasvõi lihtsalt vaikides. Tänapäeva kiirus, müra ja pidev uudne info ning ekraanid on viinud selleni, et meil ei ole enam tugevat ühendust iseendaga. Me ei kuule ennast müra sees ning vajame vaikust ja aega, et uuesti end oma sisemise “minaga” ühendada. Igaüks meist saab seda tuge teadlikult oma lähedasele pakkuda, kui luua rahulik ja vaikne keskkond, kus saab turvaliselt ja toetatult vaadata enda sisse ning mõelda, mida hädasolija hetkel tegelikult kõige enam vajab.

Alati ei ole hea tuju toomine lahendus, vahel peab toetama just selles, et inimene kukuks veel sügavamale ja tooks enda tunded esile. Tihti me varjame viha enda sees. Just nii nagu Martti Lindqvist kirjutab raamatus “Aitaja Vari”.

“Viha on tugev tundeenergia, mille keskne ülesanne on alati olnud ülendada inimene oma jõusse ja teadvustada talle teda ähvardavaid ohtusid. Viha annab nii jõu kui tahtmise ennast kaitsta ja rebida end lahti sellest, mis on elus muutunud liiga siduvaks ja ähvardavaks. Viha ümberpööratud pilt on armastus. Tihti juhtub, et pärast viha vallapäästmist tuleb nähtavale selle armastav tagakülg. Viha on armastuse vari, nii nagu valu on rõõmu vari.”

Kui minna läbi viha ja hirmude, siis jõutakse ka armastuse tundesse. Kui aga inimest pidevalt päästetakse kukkumisest, siis võetakse talt võimalus jõuda iseenda varjukülgedeni ja õppida. Ilma varjukülgede nägemise ja tunnistamiseta ei saa me aga jõuda puhta armastuse tundesse.

Ausus toob tõe esile

Kui oleme kukkumas, siis me vajame abi, kuid mitte päästmist. Aitaja roll on olla kohal peeglina, kuulajana, kuid kriisist väjatulemiseks peab kriisi läbielav inimene võtma ise vastutuse enda elu eest. Vaid tema ise saab otsustada, et soovib eluga edasi minna. Tõega silmitsi seismine võib vahel haiget teha, kuid see on ainus võimalus päriselt edasi liikumiseks. Liigne poputamine võib teiselt inimeselt võtta vajaliku õppetunni.

Oma töös lahenduskeskse coachina märkan aina enam, et täiskasvanud ei soovi nõuandmist. Nad ei soovi, et keegi ütleks neile, mis neile on hea. Oma sisimas nad teavad, mida tegema peavad ja mis neid aitaks. Tihti aga ei kuulata või ei taheta end kuulata, kuna see tähendaks seda, et enda elus tuleb hakata mingeid muutusi sisse viima. Inimese loomus on aga selline, et soovime olla turvalises keskkonnas, kuid muutused asuvad väljaspool seda.

Abivajajat nõuannete jagamine ja tema pidevalt motiveerimine ei aita, pigem vastupidi – see aitab tal peita tõde. Ta noogutab kaasa ja püüab meeldida ning motiveerivate sõnade järgi käituda. Pahatihti võib juhtuda, et ta ei kuula ka enda sisemist häält, mis olukord tal elus hetkel päriselt on. Selle asemel, et sõpra motiveerivate sõnadega „päästma“ minna, tuleks olla temaga aus, see aitab sõpra rohkem. Tõde võib vahel kõlada valusana, kuid aitab enam kui päästmine.