Inimesed ei vali ebaõnnestumist ega teistele pettumuse valmistamist. Keegi ei taha tunda end saamatu, apaatse või vähetulemuslikuna. Kui sa vaatad inimese tegevust (või tegevusetust) ja näed ainult laiskust, jätad sa kõige olulisema kahe silma vahele. Sellele käitumisele on alati olemas mingi selgitus. Selle käitumise taga on alati mõni takistus. See, et sina seda näha ei suuda, või et sa ei näe, et see takistus oleks „põhjendatud“, ei tähenda, et seda olemas ei oleks. Vaata siis suurema hoolega.
Ma olen olnud alates 2012. aastast psühholoogia õppejõud. Nende kuue aasta jooksul olen näinud igas vanuses tudengeid, kes lükkavad oma kirjatööde esitamist aina edasi, puuduvad neil päevadel, kui nad midagi ette peavad kandma, jätavad ülesanded esitamata ja ei pea kinni tähtaegadest. Ma olen näinud, kuidas lootustandvad tudengid ei suuda anda õigel ajal sisse avaldust magistriõppeks; ma olen näinud, kuidas doktorikandidaadid veedavad kuid või isegi aastaid väitekirja esimese mustandiga; üks minu tudeng võttis sama ainet kaks semestrit järjest ja ei suutnud kummalgi korral ühtegi tööd esitada. Ma ei arva, et ühelgi nendest juhtudest oli süüdlaseks laiskus. Mitte ühelgi. Tegelikult ei usu ma, et laiskus üldse olemas on.