Psühholoog: laiskust pole olemas. Küll aga on nähtamatud takistused

Foto: Unsplash

Ma olen olnud alates 2012. aastast psühholoogia õppejõud. Nende kuue aasta jooksul olen näinud igas vanuses tudengeid, kes lükkavad oma kirjatööde esitamist aina edasi, puuduvad neil päevadel, kui nad midagi ette peavad kandma, jätavad ülesanded esitamata ja ei pea kinni tähtaegadest. Ma olen näinud, kuidas lootustandvad tudengid ei suuda anda õigel ajal sisse avaldust magistriõppeks; ma olen näinud, kuidas doktorikandidaadid veedavad kuid või isegi aastaid väitekirja esimese mustandiga; üks minu tudeng võttis sama ainet kaks semestrit järjest ja ei suutnud kummalgi korral ühtegi tööd esitada.

Ma ei arva, et ühelgi nendest juhtudest oli süüdlaseks laiskus. Mitte ühelgi. Tegelikult ei usu ma, et laiskus üldse olemas on.

Ma olen sotsiaalpsühholoog, nii et ma olen ennekõike huvitatud inimeste käitumist mõjutavatest olukorralistest ja kontekstuaalsetest teguritest. Kui sa tahad ennustada või seletada inimese käitumist, on kõige kindlam tee vaadata, millised on sotsiaalsed normid ja inimese kontekst. Olukorrast tulenevad piirangud ennustavad reeglina käitumist palju paremini kui inimese isiksus, intelligents või muud indiviidiga seotud omadused.

Seega, kui ma näen, et tudengil ei õnnestu tööde esitamine, ta hilineb tähtaegadega või ei suuda oma elus millegi muuga hakkama saada, olen ma sunnitud küsima: mis on need olukorralised tegurid, mis teda tagasi hoiavad? Millised tema vajadused on rahuldamata? Kui tundub, et keegi käitub „laisalt“, siis ma pean kohe täiesti kindlasti küsima: millised on need tema tegutsemist takistavad tegurid, mida ma ei näe?

Mingid takistused on alati olemas. Nende takistuste märkamine – ja nende tõsiselt võtmine – on tihti esimene samm, et jõuda „laisa“ käitumise muutmiseni.

Rahulik keskkond ei teki iseenesest.
Aita luua kvaliteetset sisu ja hakka Edasi püsitellijaks (5€ kuus)!

Häid lugemiselamusi!