Mari Kalkun: sellest ma olen küll aru saanud, et tegelikult on elu väga lihtne

Mari Kalkun I Foto: Andres Treial

Kui Mari Kalkun pole oma kodukohas Võrumaal loomas, salvestamas ja talu pidamas, siis on ta Riias Läti sümfooniaorkestiga esinemas või Jaapanis meie kultuurilugu läbi oma loomingu tutvustamas.

Päeval, mil me kohtume on Maril seljataga varane hommik Terevisioonis ja õhtul ees üks kontsert ning enne, kui kohvid lauda jõuavad räägib ta, kuidas sai mõni hetk tagasi spontaanse esinemiskutse. Ta pole sellega küll arvestanud, kuid tehnilise raideri saab ka telefoni teel paika panna ja “see jääb talle ju tee peale”. Tema elutempo tundub ulmeline ja on pisike ime, et tal on ühel veebruari pärastlõunal aega minuga maha istuda ja Võrumaa idüllist, pärimuskultuurist ja elu tegelikust lihtsusest jutustada.

Tean, et alustasid klaveriõpinguid muusikakoolis juba enne kooliteed ning muusika on sinu ümber justkui alati olnud, kuid millal aimasid, et seod sellega oma elu ning sellest saab sinu töö?

See aimdus tuli ikka väga palju hiljem. Ma hakkasin klaverit õppima 5-aastaselt. Elasin siis Elvas ja läksin muusikakooli ning olin ise väga uhke selle üle, sest sõitsin sinna lasteaiast iseseisvalt jalgrattaga. Kui teised lapsed läksid lõunauinakut tegema sõitsin mina muusikakooli. Ma olin väga rõõmus selle üle, et ei pidanud oma aega magamisele raiskama (naerab). Ma hakkasin kohe ka oma klaverilugusid kirjutama ja kassettdiktofoniga salvestama, aga sellised päris laulud tulid pisut hiljem, enne põhikooli lõppu. Võib naljaga pooleks öelda, et juba esimeses klassis teadsin, et tahan saada lauljaks.

Ma arvan, et samas see on asi, mida paljud väiksed tüdrukud ütlevad, aga kui need oma lood hakkasid tulema, siis tuli selline tahe muusikat teha. See hetk, kui ma tajusin, et sellest võiks saada midagi enamat oli ikkagi siis, kui mul oli esimene sooloplaat välja tulnud, see oli natuke rohkem kui 10 aastat tagasi. Plaat sai ootamatult palju vastukaja ja muidugi plaadifirma Õunaviks, seisis ka selle eest, et plaat kajastust saaks, kuid ilmselt oli ka aeg õige. Siis hakkas tulema rohkem esinemispakkumisi ja sealt see läks.

Sa õppisid Viljandi Kultuuriakadeemias kultuurikorraldust, kuidas see otsus sündis?

Tegelikult oli niimoodi, et ma proovisin muusikasse sisse saada. Millegi pärast otsustasin jazz osakonda kandideerida ja sinna ma ei saanud. Siis läksingi kultuurikorraldust õppima, sest see oli minu teine tugev külg ja ma teadsin, et ma tahan kindlasti kultuuriakadeemiasse minna. Ma õppisin kultuurikorraldust spetsialiseerumisega muusikale, mis tähendas seda, et sain ühe kolmandiku ainete mahus võtta muusikaaineid. Lisaks võtsin veel eratunde ja põhimõtteliselt tegelesin kogu aeg ka iseseisvalt muusika ja erinevate pillide õppimisega.

Miks otsustasid peale kultuurikorralduse õpinguid, minna õppima just pärimusmuusikat? Kuidas sinus see huvi võru ja soome-ugri kultuuri ja keelte vastu tekkis?

Kui ma olin Viljandis ära lõpetanud, siis oli mul üks vabakutselise aasta, mil tuli teine sooloplaat välja ja selle jooksul tundsin, et tahan siiski pärimusmuusikat lähemalt tundma õppida. Viljandi oli aga vahepeal väikseks jäänud ja läksin niimoodi, siuhti, otse Eesti Muusikaakadeemia pärimusmuusika magistratuuri Tallinnasse ja hiljem sealt vahetusse Helsingisse Sibeliuse Akadeemiasse.

Ma arvan, et see päris algne impluss ja huvi pärimusmuusika vastu olid esimesed käigud Viljandi folgile.

Kui ma käisin Treffneris keskkoolis, siis tegime koolivendadega bändi, mis suurel määral tegeleski regilaulude töötlemisega. Me tegutsesime mõned aastad päris aktiivselt ja käisime folgil esinemas. Veljo Tormis ja regilaulik, oli nagu see esimene kokkupuude. Loomulikult igasugused väga põnevad ained ja loengud ülikoolis süvendasid neid teadmisi ja see oli ka see aeg, kui muusika alles hakkas rohkem levima ning kogu maailmamuusika maastik nagu järsku avanes. Kimmo Pohjonen ja kõik sellised innovatiivsed uued asjad muutusid kättesaadavaks.

See huvi tuli mu enda seest, kuid õpingute aeg mõjutas ja süvendas seda tugavalt ja ühtäkki toimus selline silmade avanemine. Ma sain järsku aru, et mul on ikka väga vedanud, et mu juured on Võrumaal, mis on pärimuskultuuri mõttes üks vägevamaid kante. Ma hakkasin neid maastikke ja kõike hoopis teise pilguga kui varem nägema. Kuigi lapsest saadik on loodus mind huvitanud. Mäletan, et olid puud, milles olid ristid sees ja ma küsisin isalt, et mis puud need sellised on. Ma käisin nende juures; neid vaatamas ja uurimas teadmata, mis selle kõige taga on ning pärimuskultuuri õpingutega sain teada, mis nende märkide taga seisab.

Mis sind siis selle juures kõnetab?

See on see kultuur, mis on siin alal olnud väga-väga kaua; me räägime aastatuhandetest. Regilaulu traditsiooni loetakse 4000 aastaga ja võro keele vanuseks loetakse 2000 aastat. Mind inimesena huvitab see enda juurte tundmine, et kust ma tulen. See on ikkagi seotud selle otsinguga iseenda ja oma juurte osas, ja ka muusikaliselt. Kui ma õpin tundma regilaulu või pärimuskultuuri, siis selle kaudu õpin ka tundma seda, mis on meie regioonis ainuomast.

Paljud asjad, mida kaugemale me läheme, on lõpuks universaalsed, nagu unelaulud, kuid siiski on neid erinevusi, mis defineerivad. Mind siiani hämmastab, et kuidas on võimalik, et nii erinevad keeled ja kultuurid on niimoodi tekkinud. Näiteks, ma elan Läti piiri lähedal ja ma sõidan oma kodust 10 km ja olen riigis, mille keelest ma ei saa sõnagi aru, kuidas selline asi võimalik on. Kui ma hakkasin bändi tegema, siis katsetasin mitmete välismaa muusikutega koostööd ja ma tajusin ära seda, et regilaulu maailmas näiteks, kus keel on niivõrd oluline, kui mängin muusikutega, kes ei saa sellest keelest aru või kellel on hoopis teistsugune kultuuritaust, siis neil on raske seda maailma mõista ja sinna sisse minna. Nii ma jõudsin soome muusikuteni, kellega koostöö oli kuidagi palju orgaanilisem ja ei olnud neid keelebarjääre. On muidugi väikseid erinevusi, kuid see kultuuritaust ja muusikaline emakeel on justkui sama.

Kas räägid ka kodus võru keeles?

Jah. Lindaga (Mari tütar toim.) ma püüan nii palju kui võimalik rääkida võro keeles. Eriti hästi toimib see siis, kui me kahekesi oleme. Näiteks unejutte ma proovin lugeda nii, et isegi kui on eestikeelne raamat, siis teen jooksvalt sünkroontõlget. Õnneks on võro keeles ka ikka raamatuid, ta on ikka suur keel, selles mõttes, et ta pole selline väike murre kuskil Lõuna-Eestis, tal on üle 80 000 aktiivse kõneleja. Ma teen koostööd ühe Põhja-Saami räppariga näiteks, kes räpib keeles mida räägib vaid 8000 inimest.

Oled elanud erinevates linnades nii kodumaal kui ka maailmas ning oled nüüd Võrumaal paikseks jäänud. Mida sealt eemal olles enim igatsed?

Kõige rohkem muidugi oma pere, aga Võrumaa enda juures ma igatsen midagi, mis on minu jaoks tähtis nii maastikus kui ka muusikas ja see on avarus. Kui ma olen paar nädalat olnud Võrumaal ja tulen pealinna, siis alguses ütleme esimesed paar tundi on ikka väga imelik. Kõik on kokkupressitud ja seda avarust, mida maastikud ja loodus Võrumaal pakub, siin pole. Praegu on seal muidugi eriti imeline, sa lihtsalt suusatad mööda neid maastikke ja näed lumme uppunud talusid.

Idüll!

Jah, täielik talve võlumaa. Lihtsalt suu ammuli vaatad kõike seda, paks lumi, suusarajad ja päike.

Võrumaal on elu loodusega tihemini seotud ja loodus annab hästi palju väge.

Ma arvan, et ma ei suudaks tiirelda koguaeg ainult linnades. Ma käin seal Võrumaal rahunemas (naerab).

Aga vastupidi, millest seal olles puudust tunned?

Eks ikka need linna asjad, aga meil on Võrumaal oma kinod ja kohvikud ja oma tegemised. Sündmusi on palju, enamus sündmusi ikka jõuab ka lõunaserva, muusikute tuurid jne. ent sellest hoolimata enamusele ikkagi ei jõua. Mäletan, et kui me kolisime maale elama ja pärast seda sai üle tüki aja linna tuldud, siis oli see linna küllus tõeliselt kaif kogemus. Kui ma ise linnas elasin, siis ei tajunud seda nii. Aga nüüd, kui läksin kohvikusse, pärast seda näiteks kunstinäitusele ja siis kontserdile ja pärast veel välja kuskile, siis nautisin seda tõesti täiel rinnal ja väärtustasin iga kogemust.  Kuigi pärast 24 tundi olin juba päris väsinud. Nüüd kipubki nii olema, et linnaskäigud on tihedalt igasugu kohtumisi, asjaajamisi, esinemisi täis pikitud. See linnaelu on palju intensiivsem. Tavaliselt pärast 24 tundi ongi kuidagi selline küllastumus, et nüüd võiks tagasi maale minna.

Näed end hetkel veel kunagi linnas elamas?

Ma ei oska öelda, eks seda näitab elu. Ma ei välista mitte midagi. Seda ma tean kindlasti, et Võrumaa on ja alati jääb olema minu päriskodu, aga ma ei välista seda, et ma mingil perioodil elaksin linnas. Aga hetkel vist hästi ei kujuta (naerab). Kui siis mingite projektide raames, mingiks ajaks.

Elad oma isa talus, Kalkuni talus, mida see talupidamine sinu jaoks tähendab?

Meil pole traditsiooniline talu, et peaks lehmi ja lambaid, kuid taluperenaine olen ma sellessuhtes ikka, et pean maja eest hoolitsema. Need asjad on peres meil enam-vähem ära jagatud. Kindlasti on vahe, kas hoiad korras oma 2-toalist korterit linnas või tervet suurt maamaja koos hoovi, põllu- ja metsamaaga. Teha on ma ei tea mitmetes kordades rohkem, aga samas on see põnev.

See tunne, et sa ei loo midagi ajutist, vaid midagi püsivat, et sa tead, et see on sinu pere oma. On olnud juba mitu inimpõlve ja on loodetavasti ka edasi mitu inimpõlve.

Ma olen ise elu jooksul elanud palju üürikorterites ja mäletan seda lõputut kolimist, kus sa jälle kolid järgmisesse linna, järgmisesse korterisse ja võtad oma 10 asja ning püüad luua selle oma ruumi selles uues kohas. Kohati on see uuesti ruumi loomine mõttetu energia raiskamine.

Ma alati imestan, kuidas artistid suudavad tuuridel vastu pidada nii füüsiliselt kui vaimselt. Kuidas sa tuuril vastu pead? On sul mingid nipid, mis elu teel kergemaks teevad?

Ma olen aru saanud, et selleks, et tuuritada pead sa olema nii vaimselt kui füüsiliselt päris heas vormis. Sa pead väga tiheda sagedusega andma tippkontserte. Ükskõik kust sa parasjagu tuled, või kui palju sa oled maganud ja kas su lend on hilinenud ja kas korraldus on olnud super või keskpärane, selleks hetkeks kui sa lavale astud, jätad sa kõik need asjad seljataha ja keskendud täielikult sellele hetkele. See on täiesti nagu teine maailm. Ma püüan balansseerida seda, et kui ma olen kodus siis on selline rahulikum aeg, teen küll trenni ja liigun võimalikult palju looduses, kuid vahel püüan isegi pisut puhata (naerab).

Kui olen tuuril, siis on intensiivne periood ja põled nagu eredama leegiga, kodus pigem hubised. Samas tuuritamine on raske töö ja ei ole ka, see ongi ju see, mida iga muusik tahab teha. Kui see asi hakkab juhtuma, et hakkad saama kutseid headele festivalidele, kus mängimisest oled unistanud, siis saad sellest ka energiat. See pidev areng ja edasi liikumine annab hästi palju tagasi ka. Enamasti on see aastatepikkuse järjekindla töö tulemus ja vili, aeg kui saad enda istutatud puu vilju lõpuks maitsta.  

Sinu looming on hästi hingestatud ning kannab endas palju nii möödunud põlvkondade kui ka sinu isiklikke lugusid ning nendesse sisseelamine on emotsionaalne töö. Kuidas sa tunned, kas lugude esitamine läheb seda kergemaks, mida rohkem oled neid laulnud või vastupidi, et kui on juba tuuri mitmes kontsert, siis on just keerulisem?

See on ilmselt selline oskus, mis tuleb ajaga. Mäletan, kui mul oli esimese plaadi esitlustuur, siis mul oli küll selline tunne, et kui ma olin neid lugusid juba 10 korda järjest laulnud, siis mõtlesin, et appikene, ma ei suuda neid üldse laulda enam. Aga esiteks on aastatega nii palju lugusid juurde tulnud, et tegelikult mu kontsert pole kunagi päris sama, varieerin alati lugusid ja kava. See sisseelamisoskus tekib kogemusega. Ma arvan, et mul on loomupäraselt ka ilmselt see süvenemisvõime. Ma vaatan enda lapse pealt ka, võib-olla lastel on üldse rohkem nii, et on vähem seda rööprähklemist, aga kui Linda hakkab mingit ühte asja tegema, siis ta keskendub sellele täielikult ja see on väga oluline omadus, mitte ainult muusikas vaid üldse.

Sinu viimase plaadi, “Ilmamõtsan”, temaatika räägibki justkui sellest, kuidas suures kiires maailmas oma juurtele toetudes püsti jääda. Oled öelnud, et julgustaksid inimesi aja mahavõtmises ja süvenemises, mis on tänapäeva hektilises ajas igati teretulnud soovitus. Kuidas sa ise karusselli pausile paned?

Viimasel ajal ma püüan paar korda aastas puhata ja aja maha võtta, mis on vabakutselisele tegelikult väga keeruline. Minu tööga, lisaks sellele, et ma tahan pidevalt luua, pean selle kõrvalt palju ka suhtlema ja eelmisel aastal ma ühel hetkel tundsin, et ma ei suuda enam suhelda, ei taha mitte kellegagi rääkida (naerab), aga ma tundsin selle hetke ära ja siis ma tõmbasin juhtme seinast välja. Ma läksin natukeseks Eestist eemale ja lihtsalt olin vait nädal aega.

Sellest ma olen küll aru saanud, et tegelikult on elu väga lihtne, kui sa järgid baasasju.

Mis need siis on?

Need on need lihtsalt asjad, mida kõik tegelikult teavad, aga päris lõpuni teostada on neid väga raske. Et sa liigud piisavalt palju värskes õhus, käid looduses, sööd normaalset toitu, kui oled väsinud, siis sa magad ja ei ürita kogu aeg hästi produktiivne olla ja oma võimete piire nihutada. Loomulikult tähtajad on head ja tööd tuleb teha, aga võib-olla tuleb teinekord oodata lihtsalt õiget hetke ka. Minul on näiteks koristamisega nii, et kui hakkad vastu tahtmist seda tegema, siis läheb hästi raskelt ja aeglaselt, aga kui on see õige hoog peal, siis saad kahe tunniga kõik tehtud, mis vaja. Kõige muuga on samamoodi ilmselt, tuleb õiget hetke tunnetada.

Mari Kalkun I Foto: Ruudu Rahumaru

Oled öelnud, et “Ilmamõtsan” plaadil viib üks lugu teiseni orgaaniliselt ning lugude vahel on seosed. Kui vaatad tagasi oma varasemale loomingule, siis kas tunned, et see on midagi, mis on järgmise loomeperioodi sisse juhatanud ja plaatide vahel on seosed või on albumid pigem eraldi seisvad kogumikud?

Kindlasti on seosed. Näiteks “Tii ilo” plaat Runoruniga. Tegelesin sel perioodil regilaulude õppimisega ja mul oli suur huvi katsetada justnimelt nendega ning oma muusika ja pärimusmuusika kombineerimisega. Ja kuna mul oli kaks sooloplaati ilmunud, siis tundsin, et tahan kellegagi koos mängida. Ma olin natukene küllastunud sellest üksinda esinemisest ja otsisin sünergiat. Ma arvan, et see on selline pidev areng. Ma tean, et mitmed inimesed, kes on harjunud kuulama mind kui autorilauljat, siis nende jaoks oli see väga ootamatu, ja kõik ei võta omaks seda, et järku tehakse midagi muud.

Artistil peab siiski olema see vabadus katsetada ja edasi liikuda.

Kuidas sinu lood valmivad? Sinu kohta on öeldud et oma loominguga lood traditsiooni; mineviku ja oleviku. Kust see oskus tuleb? Kas see lihtsalt on mingi kaasasündinud anne või on sul ka mingi protsess, mille najal lugusid kirjutad?

Loomeprotsessid muutuvad ajas, nad on seotud enda arenguga muusikas. Võib-olla alguses minu muusika tõukus väga-väga otseselt ja selgelt eesti luulest, tänaseks päevaks on see luule viisistamine teisenenud. Viimasel plaadil olen näiteks suurema osa tekstide autoriks ise. Ma väljendan mingit hetkeemotsiooni või ma näen kuskil mingit lugu enda ümber ja see hakkab kerima. See on pidev protsess. Peab muidugi maha ka istuma ja looma selle aja ja ruumi, et lood saaksid sündida, kuid samas võib lugu sündida ka tee peal. Kui ma sõidan näiteks Tallinnasse ja olen 3,5 tundi autoroolis, siis kuulan tihti diktofoni salvestusi. Mul on see põhimõte, et ma salvestan ära kõik, mis tekib ja siis hiljem selekteerin. Hästi palju kasutan oma kõrvu selleks, et analüüsida. Hiljem tekib perspektiiv, et saada aru, mis on hea ja siis mõtled, kuidas lugu seada, kellega esitada ja kuidas salvestada.

“Ilmamõtsan” on loodud ja salvestatud sinu kodustuudios Võrumaal. Kuidas stuudio ehitamine välja nägi, kas see oli midagi, mida alati teadsid et tahaksid?

Siin on minu eeskujuks vist Ramo Teder ehk Pastacas, kes salvestas minu esimest albumi, kust ma sain sellised esimesed n-ö helitöötluse õppetunnid. Temal oli hästi kihvt kodustuudio ja kuidagi sealt võib-olla tekkis see algne mõte, et selline asi on võimalik. Kui me sättisime oma elu Võrumaale, siis mõtlesin, et vajan sellist töö- ja loomeruumi, kus võiks olla salvestamisvõimalus olemas. See annab hästi palju vabadust, kui saad ükskõik mis hetkel ise salvestada versus see, et lähed stuudiosse, kus aeg ja ka raha tiksub.

Mulle meeldib, kui asjad pole liiga ära poleeritud ja liiga puhtad, sellepärast mulle sobib ka see natukene kodusem saund. Ma ei pea ajama taga ilmtingimata absoluutset maailma tippklassi tehnikat, ma usun pigem sellesse emotsiooni. Martin Kikasega, kellega me koos “Ilmamõtsan” albumi kallal töötasime, jagame täielikult seda maailmavaadet, ta otsib ka muusikas eelkõige emotsiooni. Mõnikord on nii nagu Ewert ja draakonid rääkisid, et mingi looga oli neil see nali, et oli lihtsalt demo salvestus diktofonis, mis on nii hea, et sa ei suuda seda taasluua. Sa võid ükskõik kui ideaalselt selle kopeerida stuudios, aga see ei ole ikkagi see. Mulle meeldibki just püüda neid ehedaid hetki.

Kumba eelistad, kas lugude loomist ja salvestamist või nende esitamist?

Need on mõlemad minu elu orgaanilised osad. Kui mul on album valmis saanud, siis naudin täiega seda, et ma ei pea muretsema mingite tehniliste detailide pärast, vaid see looming saab hakata oma elu elama. Need on kaks täiesti eri vormi. Üks on fikseeritud, helisalvestus on lõplik, sa paned selle plaadile, seal ei muutu enam midagi. Kuigi, võiks olla nii, et iga kord kui erinevad inimesed kuulavad, siis midagi natuke nagu muutub, see võiks olla tuleviku muusika (naerab). Kontserdil lugu koguaeg muutub, publik, riik, keel, koht; seal on nii palju muutuvaid tegureid, see on dünaamiline protsess. Logistika mõttes on muidugi lihtsam kodus olla ja salvestada. On ju ka muusikuid, kes ei annagi kontserte, vaid ainult salvestavad.

Mis muusikat sa ise kuulad?

Mul on hetkel üks lemmikbänd tekkinud. Kõige paremad plaadid on minu arust need, mida sa alguses kuulad ja meeldib ning kui kuulad uuesti, siis sulle hakkab veel rohkem meeldima jne, et kuulates läheb see aina paremaks. See on loomulikult individuaalne, mis see kellegi jaoks on, kuid minu jaoks on praegu selleks Lankum. See on üks väga vägev Iiri bänd ja nende muusika pole tehniliselt puhas, pigem selline natukene kare, kuid seal on püütud see emotsioon ja väga ürgne vägi, samas on ta ka pisut psühhedeelne. See näitab seda, kuidas on võimalik luua täiesti uusi tõlgendusi sarnasest materjalist ja tegelikult see, mis lisaks helimaastikule seda muusikat kannab on ikkagi ka vokaal. Ülioriginaalsed lauljad on seal, üks mees ja naine. Sellised ürgsed hääled, kus sa ei eristagi hästi kas mees või naine, torupilli meenutavad. Hästi äge on. Mulle meeldib kõik muusika, mis on millegi poolest üdini originaalne.

Muusika, mis on keskpärane, mis ei eristu ja millel pole oma hinge sees, ei puuduta mind.

Teise plaadi, mida hetkel kuulan, ostsin just Stockholmist, Nina Simone “Live in Newport” vinüül. Mulle väga meeldib see tema soe energia ja mõned asjad on sellised ajatud. Üks parimaid komplimente, mis ma oma kontserdi järel olen saanud on see, et “sinu kontsertidel on juba täiesti Nina Simone’lik kvaliteet”. Autosõitudel kuulan muidugi üldse palju muusikat, aga need on hetkel need kaks asja, mida kuulan.

Milliste kohalike artistide tegemistel kõrva peal hoiad?

Eks ma püüan kõigil sellistel põnevamatel tegijatel silma peal hoida. Väga suure huviga jälgin mis folgi maastikul toimub, mida Maarja Nuut ette võtab ja kus Trad.Attack! esineb ja Tuulikki Batrosik, Mikk Pedaja, NOËP ja Kadri Voorand. Minu arust hästi äge on see, et viimasel ajal on toimunud suur areng ja eesti muusika on kuidagi on hakanud maailma lendu minema ja et eesti muusikud esinevad päris palju välismaal.

Üldse tundub, et peavool on mitmekesisemaks läinud.

Jah, see on hästi positiivne. Soomlased väikse kadedusega vaatavad, et ka meedia annab siin sõna originaalsetele artistidele mitte ainult pop-artistidele, vaid erinevad pooled on siin hästi esindatud. Mul on hea meel, et on olemas ka vanad tegijad oma hääduses nagu Riho Sibul, Jaak Tuksam, Kärt Johanson, Tõnis Mägi, kes on alati aegumatud. Põnev on, mis praegu toimub.

Mis sind lähitulevikus ees ootab?

Mul oli väga tormiline aastalõpp (naerab). Mul tuli plaat välja, oli esitlustuur ja esimene selline suurem koostöö Läti sümfooniaorkestriga, mis läheb ilmselt mingil kujul edasi sel aastal. Lisaks eesti kontsertidele lähen kevadel Saksmaale ja suvel paistab, et Suurbritanniasse ühele olulisele festivalile, siis novembris lähen Islandile. Kevadel lähen veel Jaapanisse ja siis oktoobris uuesti, kui seal toimub Eesti Muusika Festival. See on meie algatusena tulnud ja toimub seal esmakordselt. Maailm on valla, saab ise mõelda oma peaga, mis sa teha tahad.

Maailm on Marile tõesti valla, kuid enne kui ta jälle sinna rändab, saab ka kodupublik temaga “Ilmamõtsan” radadel kulgeda. Mari järgmine eesti kontsert toimub 9. märtsil Hopneri majas, mille kohta leiab lisainfot siit. Head reisi!

Mari Kalkuni tegemistega saab end kursis hoida siin.

***

Edasi ankeet

Iga usutluse lõpus esitan intervjueeritava(te)le Edasi ankeedi, kus palun vastata 5le küsimusele.

1. Esimene ja viimane helikandja mille ostsid?

Üks esimesi oli kuskil 90ndate lõpus The Cranberries, “No Need to Argue”. Olin siis 14-aastane ja elasin Ameerikas Seattle´s, kust leidsin selle plaadi vanakraamiturult. See plaat omab tänini minu jaoks tähendust. Tänapäeval saan plaate üsna tihti otse muusikutelt või nende produtsentidelt. Aga ma armastan endiselt väga muusikat just füüsilisel kujul – plaadil või vinüülil ning viimase mille ostsin oligi see ülalmainitud Nina Simone’i vinüül.

2. Lugu, mis on sinu jaoks aegumatu?

Huun-Huur Tu ja Bulgarian Voices Angelite “Wave“.

3. Sinu lemmik koht maailmas?

Võrumaa.

4. Kui saaksid ajas rännata, mis aega ja kuhu reisiksid?

Rändaksin hea meelega mõne soome-ugri rahva, näiteks neenetsite juurde mõned tuhanded aastad tagasi.

5. Hetk elus, mil ilma muusikata kindlasti ei saa?

Muusika saadab mind elus ju kogu aeg kontsertidel ja proovides ning seepärast valin tihti koduseks muusikaks vaikuse.  Muusika on aga asendamatu kaaslane teel olles ja aitab mul pikad autosõidud vastu pidada – siis kuulan ma palju plaate läbi.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (18)