Targad ütlevad, et kõigi inimeste elus on kannatused. Meile tundub, et just meie isiklikud kannatused on suured. “Oh, küll mul on raske!” Tahaks viriseda, et küll mu elu praegu ikka sakib!
Kuigi enamasti saab kaine mõistus aru küll, et ilmaelus on objektiivselt palju suuremaid hädasid, taanduvad näljahädad, kodutus, töötus ja minevikuõudused igaühe sisemise subjektiivse kannatuse ees, kus argielus pole näiteks partneriga sama lainepikkust, võrguühendus on aeglane või nõudepesumasin on katki. Ajab ikka närvi küll, kui tahad kontserdil kallimaga kvaliteetaega veeta ja mingi laps su taga laliseb. “Kõik on rikutud!” vallutab tusatuju meeled ja kannatus sirutab oma kombitsad inimese teadvuses harali.
Praegu ongi paljudel objektiivselt väga raske. Eriti raske on näiteks neil, kel tervis väga halb, kes on kaotanud töö ega oma hinge taga varusid, millega arveid maksta, ja ettevõtjatel, kelle elutööd praegu kokku kukuvad.