Katrin Saali Saul: raskused

Targad ütlevad, et kõigi inimeste elus on kannatused. Meile tundub, et just meie isiklikud kannatused on suured. “Oh, küll mul on raske!” Tahaks viriseda, et küll mu elu praegu ikka sakib!

Kuigi enamasti saab kaine mõistus aru küll, et ilmaelus on objektiivselt palju suuremaid hädasid, taanduvad näljahädad, kodutus, töötus ja minevikuõudused igaühe sisemise subjektiivse kannatuse ees, kus argielus pole näiteks partneriga sama lainepikkust, võrguühendus on aeglane või nõudepesumasin on katki. Ajab ikka närvi küll, kui tahad kontserdil kallimaga kvaliteetaega veeta ja mingi laps su taga laliseb. “Kõik on rikutud!” vallutab tusatuju meeled ja kannatus sirutab oma kombitsad inimese teadvuses harali.

Praegu ongi paljudel objektiivselt väga raske. Eriti raske on näiteks neil, kel tervis väga halb, kes on kaotanud töö ega oma hinge taga varusid, millega arveid maksta, ja ettevõtjatel, kelle elutööd praegu kokku kukuvad.

Aga nende kõrval on inimesed, kelle elul justkui objektiivsete parameetrite kohaselt pole kõrvalt vaadates väga vigagi. Mõni neist kannatab isolatsiooni all ja ihkab sotsiaalset kontakti. Teine ohkab, et tema “kongikaaslased” – pereliikmed ajavad teda hulluks ja ta tahaks neist puhata. Kolmas vaevleb, et ta ei suuda enam rööprähelda – ta peab olema üheaegselt kokk, õpetaja, meelelahutaja, perelepitaja, töövõtja, lapsevanem. Neljandal on lihtsalt rutiinist ja igavusest kopp ees. Paljud neist taluvad oma raskusi stoilise rahuga, aga mõned kaeblevad häälekalt.

Minu tänane mõtisklus ongi suunatud neile, kel tervis korras ja töö endiselt olemas ja kes olude sunnil on pidanud piirama oma vabadust ning taluma seeläbi ebamugavusi ja kes seejuures kurdavad oma subjektiivsete raskuste üle.

Muidugi on piirangud ahistavad. Mure nii isikliku käekäigu kui ka majanduse üldseisu pärast ja hirm tuleviku ees on kõigiti mõistetavad. Ühiskonna ärevuse tase on kõrge.

Kas pole kummaline, et oleme jõudnud ajajärku, kus eeldame, et elu peaks olema kriisivaba, vaheldusrikas ja lihtne? Kui leiame end hetkest, kus oleme täie tervise ja mõistuse juures, kus meil pole toidupuudust ega ole kaotanud töövõimet, hullume selle pärast, et oleme isoleeritud, oma lähedastega liiga väiksel pinnal liiga tihedas kontaktis ega saa nautida neid hüvesid ja vabadusi, mis olid meil veel kahe kuu eest iseenesestmõistetavad. Muidugi on see häiriv. Ja muidugi oleks meil kõiki piiranguid palju lihtsam taluda, kui me teaks, millal need lõpevad. Aga me ei tea.

Elujärg on läinud ikka nii heaks, et inimestel on justkui ootus, et elu peakski veerema nagu hernes – sujuvalt ja kergelt.

Ja niipea kui midagi untsu läheb, tahaks kohe nuriseda. Tahaks kuhugi kaevata, kedagi süüdistada ja eilseid õigusi tagasi nõuda. Tahaks elada nii, et haigusi poleks, raha oleks piisavalt, konflikte poleks. Tahaks elada murevabalt.

Aga maailm ju niimoodi ei toimi. Pole kunagi toiminud. Ega vist hakka kunagi ka nii toimima.

Ennemuistsetel aegadel oli inimeste elu raske: et pooled lapsed surid, oli normaalsus; et tuli teha rasket tööd, oli paratamatus; et olid päeva lõpus väsimusest kokku kukkumas. Selline oligi elu – rutiinne ja raske.

Olid ajad, kus sõjad röövisid inimestelt elu ja vara. Ja siis olid rahuajad, mis olid sõjaaegadest veel hullemad – kus edukus ja töökus said karistatud küüditamise läbi. Selline oligi elu – ebaõiglane, prognoosimatu ja julm.

Täpsemalt öeldes – inimesed on pidanud kogu inimajaloo jooksul end raskustest läbi närima, enamasti ilma kirgastava võimaluseta tähtedeni jõuda. Ja vaid viimased aastakümned on suurele osale inimkonnast toonud kaasa head ajad, mil nad saavad tekitada endale probleeme sellest, et tee tolmab, kino lõhnab popkorni järele, alkoholi ei saa osta teatud kellaaegadel või et lapsed on koduõppel.

Me harjume kiiresti oma elustandardiga. Ja niipea, kui see muutub halvemuse suunas, võrdleme olnut kohe paremate aegadega ning me ellu astub subjektiivne kannatus. Me tajume teravalt seda, millest oleme ilma jäänud. Kaotus põhjustab kannatust.

Elu pole õiglane ega loogiline ega allu iga kord tavamõistusele. Kuidas kaotusega leppida?

Paljudel meist toimub üleminek kannatusele kibekähku – kui enne oli klaas täis või vähemasti pooltäis, siis nüüd on see pooltühi. Ja paljudele tundub, et kohe päris tühi. Kuigi objektiivselt vaadates on klaasis veel päris palju sees. Olen täheldanud, et neil inimestel, kel on oskus rasketel aegadel ajutiselt “valada oma pooltäis (või -tühja) klaasi sisu ümber väiksemasse klaasi ja seda siis vaadelda kui täis klaasi”, on kergem olla.

Kannatus lõpeb või vähemasti muutub oluliselt talutavamaks, kui keskendume sellele, mis meil on olemas, mitte sellele, mis on parasjagu puudu. Kui suudame keskendumisele lisada ka tänutunde olemasoleva eest, siis läheb veelgi kergemaks. See, millele fokuseerime, muutub suuremaks. Meil on valik: kas suunata fookus olemasolevale ja tänutundele või puuduvale ja sellest tingitud kannatusele.

Teoorias kõlab hästi – fokuseeri olemasolevale. Praktikas aga pole see mitte kõige sagedamini tehtav valik. See, mis on puudu, kargab tugevamalt silma. Aju on meil evolutsiooni käigus arenenud ju selliseks, et ta märkab esmalt ohtu, seda mis on valesti.

Üks tore ema rääkis, et teda aitab algklassis õppiva lapsega koduõppel toime tulla meenutus, kui ta paari aasta eest pidi lapsega nädalapäevad veetma kuumal kevadel kopsupõletikuga lastehaiglas. Lapsel oli palavik stabiilselt 40, palatis oli stabiilselt 35 kraadi. Aknaid avada polnud võimalik, konditsioneeri palatites polnud, koridori ust avada infektsiooniohu tõttu ei lubatud. Palatis oli veel teinegi laps, kes pidevalt nuttis, ja tema ema, kes öösiti norskas.

Seda ema aitab, kui mõtleb, et praegune olukord võiks olla palju hullem. Tühja sest koduõppest ja sellega seotud sekeldustest. Nii kaua, kuni laps on terve ja ei pea ainult nelja seina vahel konutama, on kõik üleelatav. See naine võtab praeguseks olukorraks ankru minevikust. Tal on olnud lapsega seotult palju hullemaid aegu kui praegu. Ta ei ahasta selle üle, mis vabadused ja võimalused on tal praegu puudu, ta teab, et olukord võiks olla palju hullem – nagu neil haiglapäevadel. “Palju parem on istuda kodus terve lapsega kui haiglas haige lapsega!”

Oh, jätkuks sellist ehedat tarkust enamatelegi! Mulle näib, et vanad inimesed, kel samuti võtta näiteid oma minevikuraskustest, kaeblevad praeguste raskuste üle vähem.

Kui endal pole raskeid aegu oma elust võtta ja näib, et praegune aeg oma piirangutega jooksutab mõistuse päris kokku, siis tundub mulle suurepärane plaan lugeda inimeste elulugusid, kellel on tulnud elus palju läbi elada. Minu sügav lugupidamine kuulub näiteks Kultase kohviku loojale Nikolai Kultasele, kes kaotas küüditamisel kõik – oma elutöö, tervise, pere, lootuse – ent ometigi suutis jääda vangilaagrites loovaks ja jäi ellu.  Mind aitab, kui ma mõtlen tema kaotustele ja raskustele ning võrdlen siis oma änge ja probleeme tema omadega. Minu omad, kuna olen terve ja töövõimeline, vaba ja loominguline, tunduvad selles kontekstis nii tühised ja naeruväärsed. Ja kohe hakkab kergem.

Seega – kui muidu öeldakse, et enese võrdlemine on tarbetu tegevus, siis kriisi aegadel võib enese võrdlemine teistega aidata. Muidugi vaid sel juhul, kui võrrelda ennast nendega, kellel läheb meist kehvemini. Neid on aga väga palju.

Ehk siis kui sa seisad oma pooltühja klaasiga ja vaatad vaid oma mätast, võib olukord tunduda ikka päris hull küll. Abiks on laiem pilt – vaata, mis toimub teistel mätastel!

Enese võrdlemine nendega, kellel läheb meist paremini, kelle mätas on suurem ja kuivem, on sado-maso tegevus ega too kunagi õnne oma mättale. Ka võrdlus oma endisaegse mugava mättaga võib kurvaks teha. Aga kui aduda, kui paljudel on praegu raskem, võiks ju tekkida tänutunne, et hea, et mul niimoodi on, nagu on.

Elu on kaotustega toimetuleku eksam, ütleb Briti psühhoanalüütik Melanie Klein. Meie subjektiivne rahulolu eluga ja me õnnetunne on väga suures osas sõltuv sellest, kuidas me just kaotustega oskame toime tulla. Sa võid olla elus kui tahes edukas ja palju saavutanud, aga kui sa kaotada ei oska ja pettumustega toime ei tule, võid agoniseerida ka siis, kui hõbelusikas parasjagu suus on.

Kui oled kogenud elus raskusi, on kuidagi kergem oma probleeme adekvaatsesse perspektiivi panna, et mille üle tasub tuju kaotada ning lokku lüüa ning mille üle mitte.

Vaatame ju aeg-ajalt oma lapsi ja mõtleme, et oleks meil nende probleemid – armas lelu purunes või ei saanud jalgupidi loiku minna solberdama. Ent lapse traagika ja hädakisa on suur – tema subjektiivne kaotus valdab ta meeled. Ta ei oska veel näha, et ta kaotus polegi nii tõsine. Selle nägemiseks vajab ta veel mitmeid kaotusi, et õppida nendega toime tulema, et nii jõuda kunagi täiskasvanuikka ja mitte enam hädaldada iga kaotuse, piirangu, ebamugavuse üle. Inimese küpsuse üks näitaja on see, kuidas ta ebamugavuste, loobumiste ja kaotustega toime tuleb. Kas ta oskab muuta seda, mis tema võimuses, ja leppida sellega, mida muuta ei saa.

Üks hea külg hädaldamisel küll on: see aitab omamoodi leppida sellega, mida me muuta ei saa. Kui koos hädaldame, siis saab katlast justkui auru vähemaks lasta. Katel ei lähe lõhki. Ja liidab saatusekaaslastega. Aga siin on ka omad ohud: mida rohkem inimene mingit infot kuuleb (eriti kui ta kuuleb seda enda suust), seda rohkem ta seda usub. Ja katsu sa fokuseerida olemasolevale heale, kui kuuled end rääkimas vaid puuduolevast ja hädast! Raske, eks ole.

Igal kriisil pidavat olema potentsiaal saada arengu hüppelauaks või muutuda sisemiseks mudamülkaks…

Samal teemal: Peresaade. Kaotused

Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul on pereterapeut ja Vikerraadio psühholoogia-alase saate „Peresaade“ autor ja saatejuht. Oma kolumnides uurib ja kirjeldab suhteid, nende toimimise ja mittetoimimise seaduspärasusi. Tema sulest on ilmunud kolm raamatut: "Naiseks olemise kunst. Avasta oma naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma" (2015), kirjanduskonkursi BestSeller aimekirjanduse kategooria võidutöö "Eluterve kärgpere käsiraamat"(2016) ja logiraamat „Aasta eredad hetked“ (2017). Loe artikleid (27)