Jaan Kaplinski: esimene tõsine hoiatus

Sõltuvus globaalsest majandussüsteemist peab otsustavalt vähenema, inimesed, kogukonnad, riigid peavad õppima rohkem oma jõududega hakkama saama. Foto: Shutterstock.

Lugedes internetis, kuidas koroonaviirus USA-s kiiresti levib ja Trump on nüüd saanud oma “America first”, tunneb mingi osa minust rahuldust, kuigi muidugi teine osa esimesele seda ette heidab. Aga olen ammu arvanud, et katastroof peab tulema, et inimestel natuke aru pähe tuleks, et see planeeti ja meid hävitav tsivilisatsioon leiaks endas taipu ja jõudu muutuda millekski, mis elab ja areneb loodusega kooskõlas.

Artikkel on esmalt avaldatud 30. märtsil Jaan Kaplinski blogis.

Mõtlesin ja ütlesin ka, et mida varem krahh tuleb, seda parem, ta on väiksem ja planeedist ning meist jääb ehk rohkem järele. Minu hääl ei kosta kaugele, aga on olnud teisi hääli, mis kostavad ja mida oleks ammu võinud kuulda võtta. Nagu Bill Gatesi hoiatust epideemia-pandeemia ohust, mis ta esitas 2015. aastal oma TED-i loengus.

Inimkonda tõsiselt ähvardavate ohtude seas on külgehakkavaid haigusi nimetanud teisedki prominendid, näiteks kuninglik astronoom sir Martin Rees. Paavst Franciscus on oma öko-entsüklikas “Laudato si” karmilt hoiatanud meid maailma laastamise eest. Tegelikult ongi praeguse kriisi põhjused ökoloogilised, on selles, et meie, inimesed, oleme hoolimatult, oma kitsaste ja vahel lihtsalt rumalate tahtmiste järgi joostes ignoreerinud looduse, meie koduplaneedi seadusi. Mis on olulises osas ka jumalikud seadused – sellele on väga veenvalt osutanud Franciscus.

Võib öelda, et oleme ökonoomika~ökonoomia nimel unustanud ökoloogia. Ja nüüd tuletab ökoloogia end ise meelde. Nii kliimamuutuse kui epideemiate kaudu, mis on otse looduse tasakaalu rikkumise tulemus. Pandeemia üks põhjus on, nagu ütlevad teadlased, selles, et oleme tunginud liiga lähedale teistele liikidele, puutume nendega liiga tihedalt kokku, sööme metsaloomi, peame neid lemmikutena jne.

Teine põhjus on tsivilisatsiooni globaalne haare, see, et kõik inimesed planeedil puutuvad otse või kaude kõigi teistega kokku. On “kuue sammu” seadus, mis tähendab, et põhiosa meist jõuab tutvuste kaudu kõige rohkem kuue sammuga iga teise inimeseni, iga teine inimene on meie tuttava… tuttava tuttav. Kõige rohkem kuue sammuga jõuame nii Hitlerini, Stalinini, Marilyn Monroeni, Saddam Husseinini… Mis tähendab ka, et viiruski jõuab mõne sammuga iga inimeseni. Ja selletõttu tuleb globalismile esialgu mõneks ajaks panna pidurid.

Praegu usume, et saame need pidurid veel selle aasta sees lahti lasta. Mina ei usu. Oht igatahes jääb. Ja see ei tähenda ainult seda, et tuleb võtta kasutusele rohkem abinõusid võimalike nakkuste piiramiseks, tõhustada, parandada, parendada profülaktikat, kasvatustööd jne. Vaid ka seda, et peame muutma oma tsivilisatsiooni.

Globalism on kapitalistliku tsivilisatsiooni vältimatu tulemus. Kui aksioom on kasumi maksimiseerimine, on vältimatu, et tootmine viiakse sinna, kus on odavat tööjõudu ja muid ressursse. Ja toodang viiakse sinna, kus tema eest saab rohkem raha. Ning muidugi: kasum on kõige alus, mis tähendab, et majandus, enamasti GDP peab pidevalt kasvama.

Siin on üks ökonoomika ja ökoloogia selgeid vastuolusid: looduses ei saa miski pidevalt kasvada, loodus vajab tasakaalu ja hoiab ökosüsteemid, populatsioonid, protsessid tasakaalus.

Kui see tasakaal kaob, taastub ta varem või hiljem ikkagi, ent see taastumine võib tähendada suuremaid, isegi katastroofilisi muutusi. Mis ootab ka nüüd meie tsivilisatsiooni, võib-olla ka meie planeeti, kui Homo sapiens‘i tegevus jätkub vanaviisi. Paistab aga, et nüüd on meid tõsiselt hoiatatud. Peame oma tsivilisatsiooni, ennekõike majandust radikaalselt muutma, enne kui tuleb järgmine, juba karmim hoiatus. Tulemata ta ei jää.

Tsivilisatsioon on muutunud tohutuks masinavärgiks, mis enam ei teeni inimest, vaid mida inimesed peavad teenima. Inimene on tsivilisatsioonist pea täielikus sõltuvuses. Meil on vaja töökohti, raha, juurdepääsu igasugu teenustele. Me peaaegu ei saa elada ilma elektrita, veevärgita, autota, telefonita, internetita. Omal ajal andis tsivilisatsioon meile seda, mida meil vaja oli, nüüd surub ta meile pääle oma vajadusi, kasvatab ja ergutab meis uusi vajadusi, et niimoodi kasvatada majandust.

Inimene on loomult pedomorfne, on loom, kes jääb lapseks eluaeg, meie tsivilisatsioon ekspluateerib seda inimlikku nõrkust. Ta muudab meid ikka enam lasteks, kellele on vaja mänge, mänguasju, midagi uut, põnevat, erutavat. On mänge, mida võetakse väga tõsiselt – nii on majandusega, ent ka poliitikaga, sõjandusega.

Maailmas, vaatamata viiruse karmile hoiatusele, jätkuvad jaburad geopoliitilised mängud, jätkub võidurelvastumine, NATO kasvatamine, vaenlase kuju loomine ja viimistlemine. NATO peasekretär Stoltenberg räägib Hiina, Vene ja muudest ohtudest, nagu oleks tõesti otsustav vahe sellel, kuidas elatakse Hiinas, Venemaal, Euroopas või Ameerikas. Selle vahe suureks puhumisel on vaid üks põhieesmärk: aidata majandusel, sh sõjatööstusel, kasvada, haarata rohkem inimesi sõjamängudesse, jätkata business as usual. Aga see bisnes, harjunud planeeti aina kiiremini rahaks ja tuhaks muutev elulaad ei saa jätkuda.

Selle asemel peab inimsugu hakkama elama teisiti, suurel määral, kuigi targemini, pöörduma tagasi esivanemate tarkuse, olgu rahvapärimustes või Piiblis talletatu juurde. “Aina rohkem, aina kiiremini” asemel peab tulema “võimalikult vähe, tasa ja targu”. Sõltuvus globaalsest majandussüsteemist peab otsustavalt vähenema, inimesed, kogukonnad, riigid peavad õppima rohkem oma jõududega hakkama saama. Meil ei ole tulevikku, kui meie elu, tervis ja tulevik sõltub sellest süsteemist. Me ei saa edasi elada nagu haiged intensiivravi palatis igasugu torude ja aparaatide küljes.

Peame ümber hindama oma ideaalid ja ka õigused, ka inimõigused. Ei Jumal ega loodus ole meile annud õigust hävitada planeeti oma õiguste nimel. Kui süveneda Piiblisse, siis Jumal andis inimesele planeedi valitseda, mitte oma tahtmiste järgi ümber kujundada, ekspluateerida, laastada. Saada nii palju lapsi, kui tahame, reisida ja osta uusi asju, nii palju kui tahame.

Maailm ei ole tehtud inimeste tahtmiste järgi, ta ei arvesta nendega. Meie peame oma tahtmised ümber seadma maailma, looduse või Jumala seaduste järgi. Oleme Jumala maa, oma planeedi asevalitsejad ja peame teda hoidma. Vähe sellest, et peame progressi pidurdama, peame mõnelegi protsessile andma tagasikäigu, õppima kulutama vähem ressursse, õppima kasvatama ise endale osa toitu, saagima käsisaega, raiuma puid kirvega, pidama loomi. Elama mõnel määral nii, nagu elati nõuka-ajal, kui auto oli luksusasi, metsas ei tegutsenud harvesterid, värsket piima ja mune sai maalt naabri käest, kui endal polnud.

Kas see perspektiiv meile meeldib või ei, pole põhiline. Selle, kuidas saame edasi elada, otsustab nüüd loodus. Või Vanajumal, kui soovime. Ja kummagagi neist ei saa teha kompromisse.