Režissööril ja Ööülikooli eestvedajal Jaan Tootsenil tuli äsja välja dokumentaalfilm Pirita kloostri vaimulikust Vello Salost. Iiris Viirpalu puhus Tootseniga juttu dokfilmižanrist, inimeste avamisest kaamerasilma ees ning Ööülikooli-laadse mitteformaalse akadeemilise loengu vajadusest.

Alustame kõige aktuaalsemast – uus dokfilm Vello Salost on välja tulnud, kuidas tunne on nüüd veidi aega pärast esilinastust? Kuidas üldse tagantjärele saab dokfilmi kommenteerida?

See on nii eriline tunne. Ma olen püüdnud seda sõnastada nii, et „olen väsinud, aga õnnelik“. See on tore tunne: ühtpidi pole ma täispikki filme ju väga palju teinud (mu esimene täispikk dokk „Uus Maailm“ tuli välja 2011), nii et olin unustanud, kui raske on ühe filmi väljatoomine, lõpp on alati raske – kõik tunnid on loetud, seda ja seda vaja veel viimasel minutil teha. Nüüd on lapsukene sündinud ja vaatan, kuidas läheb – käisin ka just Sõpruses kardinate vahelt piilumas, kas inimesi  ikka on saalis, ja kas kõik korras. Õnneks oli küll!

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (51)