Intervjuu Jaan Tootseniga: vananemise ilust & ellujäämisest

Režissööril ja Ööülikooli eestvedajal Jaan Tootsenil tuli äsja välja dokumentaalfilm Pirita kloostri vaimulikust Vello Salost. Iiris Viirpalu puhus Tootseniga juttu dokfilmižanrist, inimeste avamisest kaamerasilma ees ning Ööülikooli-laadse mitteformaalse akadeemilise loengu vajadusest.

Alustame kõige aktuaalsemast – uus dokfilm Vello Salost on välja tulnud, kuidas tunne on nüüd veidi aega pärast esilinastust? Kuidas üldse tagantjärele saab dokfilmi kommenteerida?

See on nii eriline tunne. Ma olen püüdnud seda sõnastada nii, et „olen väsinud, aga õnnelik“. See on tore tunne: ühtpidi pole ma täispikki filme ju väga palju teinud (mu esimene täispikk dokk „Uus Maailm“ tuli välja 2011), nii et olin unustanud, kui raske on ühe filmi väljatoomine, lõpp on alati raske – kõik tunnid on loetud, seda ja seda vaja veel viimasel minutil teha. Nüüd on lapsukene sündinud ja vaatan, kuidas läheb – käisin ka just Sõpruses kardinate vahelt piilumas, kas inimesi  ikka on saalis, ja kas kõik korras. Õnneks oli küll!

Millest dokfilmi tegemise puhul alustad? On sul oma mehhanismid, kuidas inimesega kontakti saada, et teda nii lähedalt jälgida ja luua temast ehe portree?

Võlusõna on „aeg“ – sa pead andma peategelasele aega olukorraga harjuda. Mingil hetkel oledki filmimehena loomulik osa tema elust. Kui võrrelda näiteks telesaate tegemisega, kus piiratud aja jooksul tehakse ka suuri tegusid – imetlen häid telerežissööre – siis dokfilmi puhul on üks vint peal:  teed suure asja väga pika aja jooksul. Telesaates sa ei saa nädalaga näidata, kuidas inimene muutub, aga dokis rullub pooleteise tunni jooksul lahti mitu aastat inimese elust. See on justkui elu tihendamine: sündmusi koguneb palju.

Ka Salo filmi puhul oli protsess tegelikult mitu aastat pikk.

Jah, meil on mõned kaadrid ka aastast 2011, aga viimased 2-3 aastat oli kõige tihedam võtteperiood. Aga täpsemalt sellest filmist… Vello Salo on väga kummaline tüüp, preester, kes ei allu usumehe stereotüüpidele ja seepärast olen kasutanud tema puhul sõnu nagu „vembumees“ ja „trikster“. Ja kindlasti tema puhul need väljendid ei lahjenda tema isiksust ega intellektuaalsust, sest kõigi oma vempudega säilib tal väga sügav vaimne mõõde. See kombinatsioon on alati huvitav ja paradoksaalne: tänu viguritele ta kehtestab end siin maailmas paremini.

Minu jaoks on üllatav, et film on meeldinud nii ateistidele kui ka sügavalt religioossetele vaatajatele.

Ju siis Vello isikus on midagi, mis kõnetab, ta on mingis mõttes eri maailmade ühendaja. Ma kartsin kõige rohkem seda, kuidas Vello ise seda vastu võtab, sest kuigi film on ühelt poolt naljakas, on see teisalt ka valus. Seda ei pruugi olla portreteeritaval kerge vaadata. Aga talle meeldis ja võib öelda, et meie side on isegi tugevnenud tänu sellele pikale filmiperioodile – oleme nii palju koos läbi teinud. Doki puhul on oluline ka see, et ei tohi saada portreteeritavaga liiga sõbrameheks, sul peab säilima puhas pilk. Ühelt poolt on seal palju intiimseid stseene, oled väga-väga lähedal, samas peab filmitegijal jääma alati karge ja puhas pilk, et sa elukeeristes sündmuse ära tunneksid.

On sul tuua näiteid viimaste aastate dokkidest, kus inimesele lähedale jõudmise ja distantsi säilitamisega on hästi hakkama saadud?

Kui Eesti filmidest rääkida, siis mulle meeldis väga Marko Raadi „Fast Eddy vanad uudised“ vanast Kanadas  elavast uudistekütist, mispuhul Marko oli talle samuti väga lähedale saanud. Kullar Viimne tegi hiljuti superhea filmi vitraažikunstnik Dolores Hoffmanist, aga vaatajaid, kes selle üles leidsid, oleks võinud kordades rohkem olla.

Inimesed ei mõista, et ühes vanas vitraažikunstnikus võib punki olla palju rohkem kui vanas punkaris.

See, kuidas Kullar vaatleb, on imetlusväärne. See kõik võtab aega. Seepärast tehaksegi pikka võtteperioodiga dokke vähe, et kellelgi pole jaksu teha nii pika protsessiga filmi. Kui see aga hästi välja tuleb, on film suurepärane.

Kas sa tunned, et dokfilm või sina dokfilmi tehes vastandud levinud ühiskondlikule mentaliteedile teha kõike hästi kiiresti ja palju korraga? Kas süvenemine ja aastaid ühele protsessile pühendumine on sinu arvates peavoolust erinev?

See on konksuga asi, kuna ma ise olen multitasking’u musternäide. Ideaaljuht on see, kui saad teha üht filmi tõeliselt süvenedes ja pika aja jooksul. Mu enda elus pole olnud ühtki nii rasket ja tihedat perioodi: ma teen praegu kolme filmi korraga ja lisaks muid tööasju. See eeldab see tohutu kiiret ümberlülitumise võimet: selleks, et ellu jääda, pead lisaks suurele projektile tegema erinevaid väiksemaid ja suuri asju sinna vahele. Ma räägiksin iseendale vastu, kui ütleksin, et ei ela samasugust hullumeelset elu. Aga igatsus on pühenduda ühele asjale korraga.

Aga miks just Vello Salo, tema isik viimase filmi aineseks?

Ma ise olen hakanud tegelema vananemise teemaga: ma mõtlen üsna tihti surma peale, just isikliku surma peale. Surm on suur saladus.

Lääne kultuuris on vananemine ja surm ju ka äärealale tõrjutud tabuteema: me ei räägi sellest, me paneme oma eakad vanade- või hooldekodudesse.

Just, paneme eakad vanadekodusse ja silma alt ära. Vello lugu on aga lugu vanaks saamise ilust. See on lohutav, sest tegu on inimesega, kes on veel 90-aastaselt täis elujõudu. See murrangukoht minu jaoks, kus ma mõtlesin, et sellest saab äge film, oli meie ühine Roomas-käik. Vello käis külas oma vanadel sõpradel, sealhulgas ühel 91-aastasel mehel Pietrol. Juba see ruum ise oli põnev, veidi nagu peeterlauritsalik avatud ateljee. Tema naine oli kunstnik ja korraga siis säärases Itaalia boheemlikus ateljees on vaatepilt, kus kaks 90-aastast meest, kes on olnud juba noorepõlvesõbrad, istuvad laua taga, räägivad ja neil silmad niimoodi põlevad peas nagu kuueaastastel!

See, kui kirglikud nad olid ja kui olulistest asjadest nad rääkisid, nagu mis on elu mõte, kuhu nad oma küpsemise ja elutarkusega olid jõudnud, pani imestama.

Siis mõtlesin küll, kui tore oleks 90-aastasena olla ise ka vaimselt nii terav ja kohal. Nad olid sealjuures väga erinevad karakterid: Vello sõber Pietro polnud üldse teoloog, aga viis, kuidas nad suhtlesid, oli nii äge. Velloga Itaalias käimine oli tõeline road-movie: ta korraldas kogu aeg mingeid häppeninge, mina väsisin lõpuks ära, tema oleks aga jaksanud veel kõiksugu asju teha. Film jagunebki kaheks: esimene osa, rock’n’roll, keskendub triksterile ja vembumehele, teises osas avaneb aga vananemise ja surma ootuse teema ühe preestri näol, kellele pole sugugi lihtne leppida oma surmaga. Mitte usk ei saa otsa, vaid pigem tekib kahtlemine iseendas.  Filmi jooksul teeb peakangelane läbi depressiooni ja kerkib küsimus sellest, mis ikkagi edasi saab. Kuid see pole lõpp, ka sellisest raskest olukorrast on võimalik välja kasvada, lõpp on siiski helge.

Vello Salo, kaader filmist

Mida ise peale vananemise ja surma teema selles filmis märkasid, mida see konkreetne protsess sulle kõige rohkem õpetas ja milliseid uusi külgi inimeseks olemises näitas?

Vello ise filmitegemise jooksul mõtiskles, et oleks mõistlik vanaduseks paremini valmis olla. Kõik see elamine ja arhiiv. Vello on nimelt kogu elu olnud meeletult ettevõtlik: kirjastaja, tõlkija, Intellektuaal suure tähega. Korraga, kui ta 90 sai, kirjeldades, kuidas 50-aastasena Torontos maja ehitades jooksis mäest üles 50-kilosed tsementkotid õlgadel, imestas ta, et enam ei jaksagi nii. Mulle tundub, et inimestel, kes on elus igas valdkonnas agarad olnud, on vanaks saades kukkumine – see esimene ehmatus, et ma ei jõuagi enam – palju suurem.

Vellol oli näiteks 90-aastasena veel arvuti ja telefon laual, tohutu korrespondents ja suhtlus käis pidevalt üle maailma. Ning siis ühtäkki tõmbas stepsli täiesti välja, ei tahtnud enam suhelda. Eluaeg pidevalt tegutsenud inimesele on käigu vahetamine huvitav ja keeruline. Me ise ju ka ei tea, kuidas 90-aastasena hakkama saame. Joonas Hellerma märkis toredalt, et film juhib tähelepanu sellele, kuidas meie ühiskonnas on kogu aeg fookuses noored, aga meil on tegelikult vananev ühiskond. Ma arvan, et meie oleme 50 aasta pärast rõõmsalt ühel ajal vanaks saav põlvkond, kes on tõenäoliselt tänu arstiabi ja teaduse arengule küll üsna kõbusad, aga siiski on huvitav jälgida, kuidas me vananeme. Tuuli Roosma vahepeal arutles, kuidas rajada ühine vanadekodu-loomemaja vanuritele. Kuidas sarnased saaksid üksteisele toeks olla. Vananemise teema oli mulle huvitav, ma polnud enne sellesse niimoodi sisse pugenud.

Räägime veidi ka Ööülikoolist. See on huvitav formaat: korraga nii akadeemiline kui ka vaba. Kuidas põhjendad sellise vabas formaadis akadeemilise loengu vajalikkust ühiskonnas? Paljud kõnelejad seal ongi juba ka ise eakamad, kel on kogunenud ühtteist, mida öelda. Milline on Ööülikooli roll praegu?

Ööülikool sai alguse 2000. aastal ja  kasvas välja mu enda unistusest – koguda kokku kõige paremad mõtlejad ja lasta neil kõneleda enda poolt valitud teemal. Sest koolis oli ikka nii, et õppejõud räägivad auditooriumis ühte juttu, ent igaühel on ka oma meelisteema, mille puhul nad eriti „põlema“ lähevad või õitsele löövad. Mõni aeg tagasi rääkisin sellest füüsik Enn Kasakuga ja tema ütles, et kõige põnevamad jutud räägitakse konverentsil kusagil aknalaual kohvitassi taga. Akadeemilises ringkonnas pead ennast kohati nagu kaitsma – ei saa tihti rääkida sellest, mille vastu suurt huvi tunned. Näiteks jumala ja teaduse teema, mida avalikust kõnepuldist on võib-olla keerukam rääkida.

Ööülikool sündiski ideest kutsuda inimesed kõnelema sellest, mis neid tõeliselt huvitab, eesmärgiga anda neile võimalikult vabad käed.

Oleme Ööülikoolis püüdnud hoida just loenguformaati, sest  igasuguseid vestlusi, podcast’e ja talk’e on palju. Aga selline ühe inimese loeng on pigem juba  haruldane. Võtame näiteks TED-talk’id – minu meelest viisteist aastat tagasi polnud neidki veel netis saadaval, Ööülikool oli ikkagi oma ajast eest. Formaat ise on ju aga sama vana kui inimkond – lõkke ääres on  lugusid räägitud aegade algusest peale. On huvitav, et ma ise mõtlen endast juba pigem kui filmimehest, aga inimesed teavad mind peamiselt Ööülikooli kaudu. Kunagi rääkisin sellest Peeter Lauritsaga ja tema ütles: „Vaata Jaan, häid filme on ju teinud teisedki, aga Ööülikooli on meil ainult üks.“

Jaan Tootsen I Foto: One World Romania

Ja see Ööülikooli asi läheb edasi ja areneb. Sa oled esimene, kellele ma niimoodi avalikult räägin, aga me hakkame tegema laste ööülikooli.

Idee on selles, et kõige targemad inimesed räägivad lastele lahti ühe olulise teema. No näiteks kui Mihhail Lotman räägib lastele  semiootikast, siis saab äkki minusugune ka aru, mis see semiootika on. Teeme lastele, aga salamahti loodame, et tulevad ka suured inimesed kuulama. Ehk siis oktoobrist katsetame Vikerraadios ja Klassikaraadios uut formaati. Meil on pealkiri veel lahtine, aga mulle endale meeldib öelda „Ööülikooli päevane osakond“. Meie esimesed lektorid on  Peeter Volkonski, Urmas Vadi, Valdur Mikita ja Kristjan Piirimäe – täiesti erinevad tüpaažid ja ka erinevatelt elualadelt: Kristjan on bioloog, Valdur semiootik ja kirjanik, Peeter näitleja-tõlkija-mõtleja ning Vadi siis kirjanik. Mulle väga meeldis, et nad ei lahjendanud oma teemat, vaid usaldavad lapsi. Meil on silmapiiril umbes 12-13-aastane, pigem laiema silmaringiga ja uudishimulik laps. Mulle meeldis, et nad ei teinud allahindlust, vaid tõesti rääkisid nutikale lapsele.

Väga tervitatav idee! Nii palju räägitakse sellest, et lapsed on kogu aeg nutitelefonides, aga ei tee seal suurt midagi asjalikku ning vaimne võimekus jääb tagaplaanile. Ja ma usun, et ka paljud täiskasvanud hakkavad seda kuulama, ehk isegi rohkem kui lapsed ise.

Jah, ma usun ka. Ja nii võibki julgelt võtta käsitlemiseks teemasid, mida muidu võiks häbeneda, kuna tunduvad lihtsad. Volkonski kõneles näiteks mõtlemisest, mis on esmapilgul lihtne, ent väga huvitav ja mitmekihiline teema.

Kuidas hindad üldiselt kultuuriinimeste rolli ja väljütlemisi tänases Eestis? Kas sõna võetakse piisavalt või peaksid kultuurivaldkonna inimesed rohkem ühiskonnas kaasa rääkima, näiteks kui võrrelda 90ndate algusajaga, kus kultuuriinimesed moodustasid ühtse rinde ja olid ühiskondliku avangardi ja muutumise esirinnas? Kas seda on praegu piisavalt või sõidetakse äriliste eesmärkide vankriga neist üle?

Kui ma nüüd mõtlen, siis viimasel ajal on inimesi ühendanud põhiliselt keskkonnakaitse teemad. Tundub ju küll, et võetakse sõna, räägivad ka olulised mõtlejad, kes on asjatundjad loodusteadustes. Ma lihtsalt loodan, et inimesed ei väsi sõna võtmast, sest need asjad, mille üle praegu ühiskonnas vaieldakse, on väga põhimõttelised valikud. Kurvaks teeb, kui räägitakse kestvast majanduskasvust – kogu Lääne ühiskond on ju üles ehitatud piiramatule majanduskasvule, samas kui ressursse on piiratult. Maavarad saavad otsa, puhas vesi saab otsa. Muld on katastroofilises seisus.

Peeter Laurits on kunagi tabavalt öelnud, et me kõik oleme nagu „päikesepanga röövlid“, see tähendab, et me kõik võtame loodusest, aga ei maksa kunagi laenu tagasi. Samas pean tunnistama, et aastaid tagasi pidi minu ema müüma maha hulga oma metsa, et mina saaksin ülikoolihariduse – selles mõttes mina ei tohiks ju siin üldse sõna võtta.

Aga olen jõudnud kindla äratundmiseni – kui meil on valik vaesuse ja rikkuse vahel, eelistan valida vaesuse, selle mõttega, et jääksime ellu.

Ja ellujäämise tee on väga lihtne: Kadri Tüür rääkis sellest ka Ööülikoolis, et meie ainuke ellujäämisstrateegia on kestev kahanemine, majanduse kestev kahanemine. Seda on halb tunnistada,  aga see on paraku meie tulevik. Ühtegi asja ei saa teha ilma põhitõdesid arvestamata. Kas või tselluloositehase küsimus: kas hakata hiinlastele müüma WC-paberit ja saada rikkaks või valida teadlikult vaesem elustiil, aga puhas loodus.

Aga mis sind praeguses Eesti ühiskonnas rõõmustab?

Enamik asju teeb pigem head meelt. Vello Salo räägib filmis, kuidas ta arutas just ühe sõbraga, kas me nii head Eestit tahtsimegi. See on vahva mõte vanadelt inimestelt, kellelt kõik eeldavad virisemist. Ma ise olen Nõukogude ajast pärit ning minu lapsepõlv on möödunud hoopis teist laadi ühiskonnas. Minu arvates on nii tore, et me räägime eesti keelt – nagu sinuga praegu üle laua – ning et meil on selline Eesti kultuur, mille raamides saame omavahel arutleda ja erinevaid mõttekoolkondi pidada. Tore, et Eesti kultuur on nii suur, et siia mahub mitu konkureerivat lehte, telejaama ja kinovõrku. Paar aastat tagasi, kui maailmas oli poliitiliselt veel keerulisem aeg, tundus mulle, et me elame justkui 1939. aastal, sellisel viimasel rahuaastal, aga nüüd on olukord veidi rahunenud. Jah, mulle väga meeldib see Eesti, kus me elame.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (15)