Oma esimese arvamusloo „Ettevõtjad lahkuvad Eestist“ avaldasin 13. novembril, 2008 aastal Eesti Ekspressis. Kahe nädala pärast saab sellest debüüdist kümme aastat. Avaliku hoovõtuga läks pikalt aega, sest lisaks enda arvates professionaalsele tagaplaanil olemise vajadusele, takistas varem arvamust avaldamast suisa füüsiliselt ebameeldiv pelgus, olgugi et anonüümse, kuid siiski tagasiside ees. Kahtlemata oli see enesekindluse, täpsemalt öeldes selle puudumise küsimus.

Alles oluliselt hiljem, 2012 aastal, kui tegelesime parajasti meie mittetulundusühingus Boriss Jeltsini mälestuse jäädvustamisega ja ajakirjanduses läks hetkeks kuumaks, ütles mulle Indrek Neivelt, „sa ei pea kõigile meeldima“. Ei pea tõesti. Lihtne mõte, aga tuleb vaid läbi isikliku kogemuse. Või siis austustväärt mõte tundmatuks jääda soovivalt sõbralt: „pole mõtet põdeda oma olematu prestiiži pärast“. Vastukaaluks on mul alati meeles, millise analüütilise meelerahuga luges Oliver Kruuda 2005-2006 aastal läbi kõik enda ja oma pere kohta käivad kommentaarid. Meenutan, et 2005. aastal toimus ränk kopteriõnnetus, mille järel ilmus online kanalites tuhandeid kommenataare stiilis „paras rikkurile“. Oliver arutles stiilis: „huvitav, miks nad niimoodi kirjutavad“ ja üritas tihti küll väga lahmivate hinnangute vahelt leida mingit kriitilist tera enda tegevuse kujundamisel. Sellist meelerahu ja tervist pole muidugi enamikule antud.

Meelis Kubits

Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (64)