Meelis Kubits: pehme jõud, mu arm! Ülestunnistus

Vladimiri Putini pressikonverents I Foto: Wikimedia Commons

Oma esimese arvamusloo „Ettevõtjad lahkuvad Eestist“ avaldasin 13. novembril, 2008 aastal Eesti Ekspressis. Kahe nädala pärast saab sellest debüüdist kümme aastat. Avaliku hoovõtuga läks pikalt aega, sest lisaks enda arvates professionaalsele tagaplaanil olemise vajadusele, takistas varem arvamust avaldamast suisa füüsiliselt ebameeldiv pelgus, olgugi et anonüümse, kuid siiski tagasiside ees. Kahtlemata oli see enesekindluse, täpsemalt öeldes selle puudumise küsimus.

Alles oluliselt hiljem, 2012 aastal, kui tegelesime parajasti meie mittetulundusühingus Boriss Jeltsini mälestuse jäädvustamisega ja ajakirjanduses läks hetkeks kuumaks, ütles mulle Indrek Neivelt, „sa ei pea kõigile meeldima“. Ei pea tõesti. Lihtne mõte, aga tuleb vaid läbi isikliku kogemuse. Või siis austustväärt mõte tundmatuks jääda soovivalt sõbralt: „pole mõtet põdeda oma olematu prestiiži pärast“. Vastukaaluks on mul alati meeles, millise analüütilise meelerahuga luges Oliver Kruuda 2005-2006 aastal läbi kõik enda ja oma pere kohta käivad kommentaarid. Meenutan, et 2005. aastal toimus ränk kopteriõnnetus, mille järel ilmus online kanalites tuhandeid kommenataare stiilis „paras rikkurile“. Oliver arutles stiilis: „huvitav, miks nad niimoodi kirjutavad“ ja üritas tihti küll väga lahmivate hinnangute vahelt leida mingit kriitilist tera enda tegevuse kujundamisel. Sellist meelerahu ja tervist pole muidugi enamikule antud.

Seda 2008. aasta Eesti Ekspressi lugu alustasin viitega president Lennart Merile.  „Kümmekond aastat tagasi Hansapanga konverentsi avades sõnastas president Lennart Meri ilmselt kõigi aegade enim tsiteeritud Eesti ettevõtlust puudutava mõttetera, mis kokkuvõtvalt kõlas nii: “Iga Eesti ettevõtja peab otsima oma Nokiat.” Muuseas, tol hetkel võeti  see üleskutse ettevõtjate seas väga kriitiliselt vastu, kuid nüüd, pea 20 aastat hiljem sajad noored eestlased mitte ainult ei otsi oma uut „Nokiat“, vaid kümned ja kümned neist on selle ka juba leidnud. President Meri on kaasaja enim tsiteeritud eestlane. Seepärast on täiesti ilmselge, et kui me näpime nii delikaatseid teemasid nagu seda on kultuur, diplomaatia, välispoliitika ja uuskeele mõisteid, siis ei saa me president Merist kuidagi mööda.

Eesti Välisministeeriumi infobüroo juhataja aastatel 1990-1991, sisuliselt tolleaegse välisminister Lennari Meri pressiesindaja, kirjanik Mihkel Mutt on kirjutanud romaanis „Rahvusvaheline mees“: “Nad olid vaevalt saanud ennast sisse seada ja koguneda Rudolfo ümber, kes kavatses nagu alati ja kõikjale helistama hakata, kui ukse taga kostis jutukõma ja arvukate jalapaaride trampimist. Suureks üllatuseks ilmus nende juurde delegatsioon Eestist, kes tulijate endi sõnade kohaselt spetsiaalselt selleks Strasbourgi sõitnud, et teha omal käel Euroopa Ühisuse vahetus naabruses propagandat Eesti püüdlustele jõuda kiiremini maailma. „Meie oleme rahvadiplomaadid!“, ütles bravuurselt rohelise seljakoti, kondise kolba ning pilukil silmadega mees. … „Me oleme tegelikult alternatiivsed diplomaadid“, parandas ta eelkõneleja ütlust. „Me tahame protsesse katalüüsida.“ Lühikesest jutuajamisest selgus, et delegatsioon koosnes mitmesuguste rühmistuste ja organisatsioonide esindajatest. Siin oli inimesi endise üliõpilaste ehitusmaleva vilistlaskogust, „rohelisi“, „sõltumatuid“, paar ärimeest, kes olid kaasa sellepärast, et neil raha, siis prantsuse keele klubi liikmeid, paar neidu lesbiliidust, dokumentaliste ning koguni mõned parlamendiliikmed. (Mihkel Mutt, „Rahvusvaheline Mees“, ETF 1994 aasta)

Niisiis, rahvadiplomaadid tegutsevad.

Tegelikkuses on iga eestimaalane rahvadiplomaat või veelgi enam, nii nagu kirjutab politoloog Karmo Tüür oma suurepärases artiklis „Igaüks on välisminister“ (Postimees, 24.08, 2017)  „Ettekujutus rahvusvahelistest suhetest kui millestki kõrgest ja kaugest, mida ajavad ainult riigid ja nende ametlikud esindajad, on illusioon. Tegelikult on rahvusvaheliste suhete võrgustik mitu korda tihedam ja mitmekesisem, meenutades pigem kohevat ja kaharat kolmemõõtmelist neuronvõrgustikku, mitte kahemõõtmelist ämblikuvõrku“. Väga tabav ja sümpaatne lugu.

Kultuuridiplomaatia staatus on parem. Ühtlasi on tegemist legaliseeritud mõistega.  Wikipedia kohaselt on kultuuridiplomaatia (ja avalik diplomaatia) pehme jõu erivorm,  mis politoloog Milton Cummingsi definitsiooni järgi sisaldab “ideede, informatsiooni, kunsti ja teiste kultuurivormide vahetust erinevate rahvaste vahel, et edendada vastastikust mõistmist”. Kultuuridiplomaatia erineb tavapärastest diplomaatilistest praktikatest selle poolest, et see pole valitsustevaheline diplomaatiline suhtlus, vaid suhtlus valitsuste ja välisriikide elanike vahel. Seega on kultuuridiplomaatia vaid kaudselt traditsioonilise välispoliitikaga seotud.

Neid ridu kirjutades saan mitu järjestikust sõnumit Hiinast, kus suur kohalik veini hulgimüüja on asunud viima ellu oma lubadust investeerida 30 milj USD Gruusia veinitootja Badagoni toodangu ja NB! Gruusia kultuuri tutvustamiseks Hiinas. Muljetavaldav tase ja haare. Tiit Pruuli kirjutas hiljuti Äripäevas, et enne EASi likvideerimist tasuks kaaluda selle asutuse ümberprofileerimist nii, et rakendada ta kultuuriekspordi vankri ette. Sellesse konkreetsesse môttesse polegi vaja kinni jääda kuna kogu artikli sisu andis väga hästi edasi juba ainuüksi selle pealkiri “Kultuur ees, majandus järel”. Olen Tiidu artikli ja selle pealkirja usku.

Lucian Jora on Wikipedia järgi avalikku ja kultuuridiplomaatiat eristanud väites, et esimene on kahesuunaline suhtlusprotsess, mille käigus püütakse ühelt poolt kujundada riigi kuvandit ning viia selle väärtusi teiste riikide ja rahvasteni ning teisalt saada informatsiooni teiste riikide ja rahvaste kohta, et neid paremini mõista. Kultuuridiplomaatia seevastu rõhub isikute ja ideede vahetusele, mis otseselt puudutab väikest hulka inimesi, ent selle eesmärgiks on saavutada pikemas perspektiivis vastastikune mõistmine rahvaste vahel.

Viimane definitsioon on minule hingelähedasem. Pehme jõud aga jääb muidugi kummitama. Üks viimaste aastate levinumaid uudissõnu, mis meie riigis ja ajal puudutab kahetsusväärsel kombel vaid kahe riigi suhteid ja sedagi vaid Eesti riigi poolt vaadates. Ajalooliselt kleebitakse pehme jõu silt külge just kultuuritegelastele, tavapärasest globaalsemalt mõtlevatele ja tegutsevatele inimestele. Sõber Kristen reageeris suvel jõuliselt dirigent Kristjan Järvi väljaütlemistele Venemaa suhtes. Kuu aega tagasi võttis just Kristjan perekond Järvi nimel vastu Eesti turismistööstuse poolt välja antud Turismisaadiku auhinna, mis “antakse üle inimestele, kes on oma igapäevase tööga suurendanud Eesti tuntust maailmas ja toonud seeläbi turismile märkimisväärset kasu”. Ettevõtjate hinnang kõlab põhjendatuna.

Raha eest skandaalne, tasuta palun väga

Eesti üks staažikamaid ajakirjanikke, ebaõiglaselt russofoobide nimekirja sattunud Ainar Ruussaar algatas möödunud nädalal Postimehes ilmunud analüüsis ühe igivana teema, milleks on eestimaalaste armastus Venemaa telekanalite vastu.  Sellele järgnes suur hulk lugusid ka muudes väljaannetes. PBK ja RTR Planeta on võlusõnad (NTV aeg seisab veel) ees, mis käivitavad keskmiselt korra aastas tõsise andmise kogu ühiskonnas. Kuna mitmed meediamaastiku tegijad teenivad suurte naaberriigi telekanalite edastamise ja reklaamimüügi pealt viisakat tulu, siis jääb tähelepanuta tõsiasi, et meie meediaettevõtted ise on näinud ja näevad ka edaspidi Venemaa telekanalite populariseerimiseks palju vaeva. Lisaks on igasugu selgeltnägijate ja nõidade originaalprodukti võimendamine toimunud just eesti keeles kirjutavates kanalites. Ja nii leiabki kodanik tee Eesti meedia kaudu Venemaa riiklikku televisiooni meelelahutussaatesse, millele eelneb ja järgneb jõuline oma maailmapildi edastamine.

Kirjeldan korra allpool ühte unikaalset nähtust, mis täiesti kontekstivabalt särab meie avalikus ruumis juba aastaid. Seejuures on see ruum täis retoorikat sellest kuidas naaberriik sekkub valimistesse ning tema mõjuagendid, kasulikud idioodid ja pehme jõu kavalad esindajad orkestrandid, lavastajad ja lauljad uuristavad lihtsa Eesti inimese ajutegevust. See kõik saab veel hoogu juurde, sest ees seisavad valimised. Printsipiaalsed, nagu alati.

Alustame küsimusest, mitu korda aastas teevad Eesti suuremad meediakanalid traditsioonilisi otseülekandeid olulistelt sündmustelt ja milliste sündmustega on seejuures tegu? Rahvusringhääling on siin teatud indikaatoriks, aga meediapilt on juba teist aastakümmet oluliselt laiem kui vaid Eesti Televisioon. Räägime vaid traditsioonilistest, planeeritavatest sündmustest, mis kalendris paigas. Erakorralised, nagu ministrite vahetused, ootamatud mured või rõõmud ja spordiülekanded jätame kõrvale. Valdavalt on taoliste ülekannete näol tegemist riiklike tähtpäevadega. Punane päev kalendris ja otseülekanded liiguvad juba aastaid ühte jalga. Eesti Vabariigi aastapäev 24. veebruaril, Võidupüha 23. juunil, mõned otselülitused jõulude ajal ja viimasel poleemikat tekitanud juhtumil ka aastavahetusel.

Kõigi nende Pühade Päevade kõrvale on oluliseks otseülekandeks Eesti meediamaastikul tõusnud Venemaa presidendi Vladimir Putini suur aastalõpu pressikonverents. Selle sisusse laskumata võiks korraks ette kujutada, milline tuul ja torm tekiks kui  naaberriigi Välisministeeriumi või mõne teise institutsiooni kaudu tuleks tellimus ühele Eesti suurele meediakanalile osta otselülituseks aega nimetatud pressikonverentsi edastamiseks. Legaalselt ja turuhinnaga. Oletame, et mõni Eesti suurtest kanalitest Delfi ja/või Postimees võtabki selle vastu ning laseb hea raha eest eetrisse. Mis juhtub edasi? Ei ole kahtlustki, et asi läheks tõsiste vestlusteni olulistes asutustes, nõudmiseni saadud raha tagasi maksta, kaupa sekkuks või siis vastupidiselt jääks sekkumisega hiljaks ja satuks tõsise surve alla Vabariigi Valitsus.

Ilma naljata. Eesti väikese, meediakeskse ühiskonna võimekus end vähemgi olulisemate teemade pealt käima tõmmata on suur.

Tavapraktikas edastatakse viidatud pressikonverentsi aastast aastasse TASUTA esiuudisena kogu ürituse kestvuse, tavapäraselt 3-4 tunni ulatuses. Kel ei ole võimalust või tahtmist päeval uudiseid avada, neile laob õhtune Aktuaalne Kaamera veel korraliku kommentaari peale. Järgmise pressikonverentsi nautimiseni on jäänud veidi üle kuu. Võib ju pikalt arutleda nõudluse ja pakkumise vahekorra üle, millel kaasaegne meediatoode püsib, aga kuskil on ikkagi korralik lühis.

Ikka ise rullime seda vaipa lahti ukse ette, mis niigi avatud.  Kes siin ikkagi kasulik idioot on, vajab veel selgitusi. 

Sõnaga, kõik see pehme jõu temaatika on omaette ja väga põnev maailm, mille juurde tulen järgmistes tekstides ikka ja jälle tagasi. Nende asjade läbivalgustamine on vajalik selleks, et mõista millises keskkonnas on seda rahvadiplomaatia asja aetud. Küllaltki paranoilises keskkonnas on aetud.

„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklite sari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet.  

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (61)