Katrin Saali Saul: teekond õnnetu olemisest õnnelik olemiseni. Ohvrienergiast vabaks

Ohvrienergias inimesel on sageli lihtsam lõputult heietada oma ebaõnnest, turvatunde puudumisest ja ebaõiglusest, kui tegutsema hakata, et õnne ja turvatunnet endale ise luua. | Foto: Unsplash.com

Kõik teavad seda tunnet – elu on ülekohtune, mulle tehakse liiga. Siin on erinevaid variatsioone, ohvrienergia võib peale tulla, kui on valesti mõistetud või kui keegi on alt vedanud või hüljanud.

Või siis olukord, kui on tunne, et peab tegema midagi, mis käib üle jõu või mida teha ei taha, ja näib, et sarnaselt Antiik-Kreeka mütoloogilise Atlasega tuleb kanda õlgadel kogu maailma raskust. Või siis elu ei vasta ootusele või unistusele ja suur pettumus hiilib hinge. Igatahes, ohvrienergias olles hakkab endast hirmus kahju, nii lootusetult raske on ja tahaks lihtsalt kaevelda.

Ohvrienergias inimese tähelepanu fookus on sellel, mis on puudu, mitte sellel, mis tal on olemas. Sageli on reaalselt olemas päris palju, mis võiks õnnelikuks teha. Aga paraku pole see piisav. On tunne, et asjad on halvasti ja enam paremaks ei lähe. Ta ei taha seda olukorda, mis tal on, või ta ei taha seda teha, mida ta tegema peab.

Üks valusamaid lööke, mis inimesi ohvrienergiasse paiskab, juhtub siis, kui inimene kaotab koosluse, millesse kuulumine andis talle identiteedi – pere, elukaaslase, töökoha, sõbra, lapse, kodu, kodumaa. Kui juhtub, et peame millestki omasest või harjumuspärasest loobuma, kogeme leina.

Lein ei kaasne ainult surmaga, lein on nii palju laiem mõiste, lein aitab lõpetada.

Leinata võib mingi perioodi lõppu – olgu selleks siis suhte, nooruse või armastuse või töökoha lõpp. Leinata võib ka tervise kaotamist või unistuse purunemist. Iga normaalne inimene kurvastab südamest ja see ongi loomulik, kui tunneme end pärast mingit keerulist või kurba või ülekohtust olukorda ohvrina. Mõistliku aja möödudes jääb solvumine, kurvastus ja viha inimesest üldjuhul maha. Aeg parandab haava. Peaks parandama. Inimene leiab uue sihi ja lein saab osaks tema elukogemuses.

Iga lein ei too kaasa laskumist pikaajalisse ohvrienergiasse. Lein on elu loomulik osa, niisamuti kui kurbus ja viha. Ohvrienergias inimene aga jääb kurbusesse ja enesehaletsusse kinni nagu sohu.

Mõnikord on elu tõesti selline, et inimesel endal pole mingit vastutust ega süüd selle olukorra tekkimises. Teinekord, ja seda juhtub sagedamini, on siiski nii, et inimesel on oma panus sellesse, mis juhtus. Ohvrienergias inimene paraku oma vastutust ja panust juhtunusse hästi näha ei taha.

Ohvrienergia üheks võtmesõnaks on solvumine.

Kahjuks on ohvrienergias oleva inimese solvumine niivõrd suur, et ta ei oska andestada. Kusagil tema sees podiseb viha ja ta lihtsalt ei suuda andestada. Andestamine justkui saadaks sõnumi, et tema suhtes sooritatud kuritegu oli andestatav. Aga polnud ju! See oli andestamatu! Ta tahaks süüdlast karistada: “Vaata, mida sa minule tegid! Sa rikkusid mul kogu elu. Sinu tegu pole lunastatav.” Ohver ise kannatab muidugi kõige rohkem, aga andeks ta anda ei saa, sest ta tahab vastutust oma muserdatud saatuse eest panna teise inimese hingele, kes tema silmis on süüdlane.

Ohverienergias inimene on klammerdunud mineviku külge ja mõtleb juhtunule pidevalt. Ta mõtlemine meenutab pisut lehma mäletsemist: ta mälub ja mälub, seejärel seedib toimunut, öögib selle tagasi ja hakkab uuesti mäluma. Ta tunneb juhtunu pärast süüd, viha, häbi või kurbust. Ta kaebleb ja süüdistab ka mitu aastat hiljem elu või mõnd elu saadikut (partnerit, sõpra, vanemaid, ülemust), kelle tõttu ta kannatab.

Ohvrienergias võib olla ka ilma erilisse õnnetusse sattumata

Ohvrienergiasse saab kalduda ka siis, kui inimene tunneb, et elu ei vasta ta ootusele või ta nägemusele sellest, mismoodi üks rahuldustpakkuv elu olema peaks. Nii võib inimesele tunduda, et keegi veab teda justkui alt. Näe, tahtsin elada nii, aga elu on hoopis naamoodi. Ja pettumus lükkab inimese ohvrienergiasse. Tahtsin kõrgemat palka või eeldasin, et ei pea nii palju tööd tegema, aga näe, nii ei läinud. Või lootsin, et beebi kõrvalt saan elada oma elu, aga näe, ta ainult karjub või on haige ja ma olen rampväsinud.

Pettumuse objekt ei pruugi isegi olla teine inimene. Inimene võib kaevelda ka ilma või väikese pensioni üle.

Ohvrienergiat võib tunda ka siis, kui elus on andmise ja saamise vahekord paigast ära.

Näiteks võib ohvrina tunda end lapsevanem, kes jookseb kui orav rattas. Vihurina ümber oma telje pööreldes pühib ta tolmu, teeb süüa, peseb pesu, kantseldab lapsi, tõttab poodi. Samamoodi võib ohvrienergiat kogeda inimene, kes tunneb, et tema kanda on kogu materiaalne vastutus pere olme eest, arved kuhjuvad kuu algul ja ükskõik kui palju ta ka tööd ei teeks, puhkuse jaoks raha kõrvale panna ei õnnestu. Kõik teised aga ainult tarbivad! Mina annan endast nii palju, aga vastu ei saa ma piisavalt. Isegi tänu mitte!

Ütleme sageli, et me peame midagi tegema ja meil pole võimelik teha seda, mida tahame teha. Kui nende “ma pean” tegemiste skoor on suurem võrreldes asjadega, mida inimene tahab teha, siis tunneb ta end sageli ohvrienergias.

Nii mõnegi ohvrienergias oleva inimese hinges on paras annus märtrit. Ohvrienergias inimesel on sageli lihtsam lõputult heietada oma ebaõnnest, turvatunde puudumisest ja ebaõiglusest, kui tegutsema hakata, et õnne ja turvatunnet endale ise luua.

Mõned ohvrienergias inimesed õpivad oma ängi varjama. Nad panevad seltskonda minnes maski ette – nende suu naerab, aga süda nutab edasi. Teised aga kuulutavad oma rasket saatust kõigile, kel kõrvad. Oh, mis nüüd mina! Mina pole ju keegi! Keegi mind ei kuula! Mina ei saa millegagi hakkama! Mulle pole midagi vaja! Keegi mind ei armasta!

Ohvrienergias inimene kutsub teistes inimestes sageli algul esile hoolitsuse, siis haletsuse. Ent pikas perspektiivis muutub tema seltskonnas viibimine kurnavaks. Kuna ta on lohutamatu, siis inimeste jõupingutused teda aidata jooksevad liiva. Lõpuks väsib ka tugigrupike, ja jälle on tekkinud surnud ring – tugiisikute eemaldumine on ohvrile ju järjekordne hülgamine ja valuratas tõmbab end käima endisest veel kõrgematel pööretel.

Kuidas hallata oma sisemaailmas toimuvat, et me ei jääks kinni ohvrimentaliteeti?

Võtmeküsimus on siin, kuidas mitte langeda enesehaletsusse. Kriisijärgne toibumine tähendab enese kokkuvõtmist. Enese kokkuvõtmine ei tähenda veel seda, et samal ajal ei võiks inimene tunda kurbust või mõnd teist leinaga seotud tunnet.

Kannatus + enesehaletsus + luhtunud unistus = ohvrienergia.

Igasugune kannatus, mida saab vältida, on kurjast. Kannatus annab nii mõnigi kord inimesele identiteedi: “Olen lesk, matnud oma kalli inimese; olen lahutatud, maha jäetud; mul oli raske lapsepõlv; olen kaotanud midagi väga olulist; olen raskelt haige; olen üle elanud midagi kohutavat, olen töötu, mind on tüssatud ja seetõttu määratud igavesse kannatusse.”

Võib ju kõlada paradoksaalsena, aga õnnetu olla on mingis mõttes kergem kui õnnelik olla.

Õnnelik olemiseks peab reeglina midagi ette võtma, selleks peab oma hinge eest hoolt kandma ning võtma ise vastutuse oma elu eest. Õnnetu olla saab aga lihtsalt niisama.

Kurdad oma rasket saatust ja ülekohut, sukeldud töösse, seriaalidesse, alkoholi või liigsöömisesse, alistud saatusele või enda ohvriidentiteedile, kirud ja süüdistad kedagi teist ning südamepõhjas igatsed teiste haletsust ja hoolitsemist. Kuigi kannataja ise enda eest ei hoolitse, võiks keegi teine seda ju ometigi teha.

Väline maailm ei allu meie kontrollile. Seal juhtub kogu aeg midagi ja jääbki juhtuma. See, mis tähendused me juhtunule anname ja kuidas mingist olukorrast mõtleme, mõjutab meid rohkemgi veel kui välismaailma stressorid.

Mulle meenub üks lugu.

Kaks naist elasid üle laevahuku. Nad mõlemad olid ühevanused, viibisid samal tekil, sattusid samale päästeparvele ja pääsesid. Üks andis tähenduse tollele hirmsale ööle, et ta oleks peaaegu kaotanud oma elu. Miks pidi ta küll sinna pardale minema? See oli ta senise elu kõige süngem peatükk. 

Teine mõtles teisiti. Kui kriis oli möödas, tunnistas ta, et tundis öösel tohutut hirmu, ent ka suurt tänulikkust. Ta võitis tol ööl endale elu! Ta kirjeldas, et sai võimaluse kogeda elu imet.

Üks ja sama sündmus, samad olud, ent täiesti erinevad hinnangud juhtunule. Hinnangust lähtuvalt aga erinevad ka edasised arengud. Esimene naine nimetab end siiani, palju aastaid hiljem, laevahuku ohvriks, see on andnud talle omamoodi identiteedi. Ta näeb siiani laevahukku unes ja upub siiani öösiti, omas voodis. Ta kardab vett, ei tõsta oma jalga iial laeva pardale. Maailm on väga ohtlik paik, meri eriti, on tema järeldus toimunust.

Teisel on juhtunu saanud üheks looks tema eluraamatus, aga ta ei pea vajalikuks sealt igal võimalusel ette lugeda. Ent ime kogemine on andnud ta päevadele tänulikkuse varjundi, imetluse elu ees ja usu enese kaitstusesse. Maailm on turvaline paik, kus aeg-ajalt juhtub uskumatult halbu asju, on tema järeldus laevahukust.

Sama näeme ka näiteks lahutuste, haiguste, tööprobleemide või ükskõik missuguste kaotuste puhul.

Üks ja sama sündmus saab lähtuvalt inimese võimest oma tunded läbi elada, konstruktiivselt mõelda, enesega rahu teha ning oskusest olukordi lahendada erinevad reaktsioonid.

Mis siis on need komistuskivid, mis vangistavad inimeste mõtted ja suunavad nad kannatuse okkalisele rajale?

Kannatused tulenevad kolmest mõtlemise lõksust.

  1. Inimene ei taha seda, mis on.
  2. Ta annab juhtunule negatiivse hinnangu.
  3. Ta on klammerdunud oma hinnangusse.

Juhtunu on juba juhtunud. Sa pole seda tahtnud, see on su elu segi paisanud. Sa oled juba töötu/haige/üksinda, millestki väärtuslikust või kellestki olulisest ilma jäänud. Mingi unistus on luhtunud.

Vaata endasse, kui sa kannatad, ning sa märkad, et alati vastab su kannatus nendele universaalsetele parameetritele: sa ei taha oma olukorda, sa ei taha teha seda, mida tegema pead, sa mõistad olukorra hukka ning mõtted tiirlevad selle ümber patuselt palju. Nüüd on sinu valik – jääda ohvrienergiasse kinni või liikuda edasi.

Kuidas siis neist mõttelõksudest välja pääseda? Annaksin siinkohal mõne soovituse.

  • Mõtle läbi, miks asjad nii läksid.
  • Püüa näha oma vastutust, katsu jääda võimalikult hinnanguvabaks, püüdes juhtunut ja oma osa selles mõista. Kui kannatust valmistavas olukorras on teine osapool, katsu mõista ka tema mätast. Kui sa ise teise inimese mätta uurimisega hakkama ei saa, otsi abi.
  • Leina, puhka.
  • Püüa leppida sellega, mis on juhtunud, ole enese suhtes lahke ja sõbralik. Ära peksa end selle eest, et niimoodi on läinud.
  • Andesta endale, elule ja elu saadikutele, kes juhtunu su ellu saatsid. Kõigil on elus katsumused, me oleme selles mõttes kõik ju sarnased, keegi pole oma hädas ainulaadne, kuigi ohvrienergias olles just nii näib.
  • Leia juhtunust võimaluse korral endale õppetund, tee toimunuga rahu.
  • Jäta juhtunu minevikku ning liigu edasi. Liigu sellepärast, et sa hoolid iseendast.
  • Tee valik kolme edasiliikumise strateegia vahel: muuda olukorda, oma suhtumist olukorda või lahku olukorrast. Midagi sellest kolmest tuleb valida.

Lihtne soovitada, raske ellu viia. Aga proovida tasub. Kergem hakkab. Iga kord pole võimalik leida õppetundi, iga kord ei saa andestada. Aga neid samme läbimata on raske ohvrienergiast vabaneda ja meelerahuni jõuda.

Ohvrienergias inimene jääb eeltoodu asemel aga käsi murdma: “Miks? Miks mina? Mille eest? Kas ma pole piisavalt hea? Mis mul viga on?” Ta ei võta vastutust: “Teised on süüdi, elu teeb mulle liiga!”

Ta ei näe, et võiks juhtunust midagi õppida, sest talle tundub, et tema ei ole seda ära teeninud. Kuna ta ei saa aru, miks elu sellise pöörde on võtnud, siis mõistab ta juhtunu hukka, püüdes karistada pahasid (ja selle käigus karistades ennast veelgi rohkem). Nii näiteks karistab hüljatud naine tema juurest lahkunud meest – ta ei luba lapsel mehega kohtuda. Aga karistus mõjub kõige valusamalt hoopis lapsele ning lapse kurbus lööb valusa vitsana naist ennast.

Ohvrienergias inimene ei leia lahendusi oma olukorrale, kuna kardab muutust.

Tal on lihtsam jääda õnnetuks kui otsida uut teed, mis võiks õnneni või vähemasti rahuloluni viia. Ta annab olukorrale hävitava hinnangu, satub ohvrienergiasse, tajub, et ta on üksinda, talle tundub, et keegi teda ei mõista. Ta näeb elu kui katsumust. Juhtunu röövib talt eneseusalduse, ta laiendab antud kogemuse kogu valdkonnale – kõik mehed on sead, kõik naised on liiderlikud, kõik tööandjad on petised, kõik ehitusmehed on käpardid, ärimehed südametud, pankurid vargad ja arstid lollid.

Ohvrienergia on kinnijäämise energia. Selle vastand võiks olla edasiliikumine.

Edasiliikumine tähendab seda, et inimesel on eluterve võime lasta lahti asjadest/sündmustest/olukordadest/inimestest, mis on ta elust juba läinud või mis põhjustavad kannatusi. See ei tähenda, et tema lein oleks vähem valus või et tema mälestused juhtunust hajuksid kiiremini. Ta leinab, hoiab hinges mälestust, ent laseb siis juhtunust lahti ning läheb edasi.

Edasimineja ei jää ahastuses pikalt maha lamama ega piina end ja teisi küsimustega “Miks?”, “Miks see minuga juhtus?”, “Miks just nüüd?”, “Ma ei mõista, millega ma selle ära teeninud olen!”.

Edasimineja ei imesta, et ka tema elus on kriisid. Miks mitte temagi elus! Õnnetused, lahutused, surm, ebaõiglus, vägivald, vargused, pettused ju eksisteerivad maailmas. Edasimineja teab, et mitte kellelgi pole täielikku kaitset ega immuunsust ühegi katsumuse eest. Jah, osade juhtumite eest saab end paremini kindlustada, teiste ees aga oleme kõik võrdselt kaitsetud. Edasiliikujal pole naiivsust uskuda, et elu pahupool teda ei puuduta. Ta teeb, mis tema võimuses, et hoida end kaitstuna, ent alistub elu loosirattale kui meie tahtest tugevamale, mis võib saata meie ellu nii head kui ka katsumusi.

Elu pole loogiline, õiglane ega allu iga kord tavamõistusele. Edasimineja oskab sellega leppida ning tõuseb jälle jalgele, kui elu tema käes olnud head kaardid ootamatult kehvade vastu vahetab ja talt vaiba jalge alt tõmbab.

Hea lugeja, kes tahab tegeleda eneseanalüüsiga, võib nüüd mõtiskleda, kumb jõud temas tugevam on, kui elu vaipa jalge alt ära tõmbab – kas ohvrimentaliteet või edasimineja. Kas sa oled mingil eluperioodil jäänud ohvrienergiasse kinni? Kuidas sa edasi liikusid? Aga kuidas on lood su lähikondlastega?

Samal teemal: Vikerraadio Peresaade, saatejuht Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul on pereterapeut ja Vikerraadio psühholoogia-alase saate „Peresaade“ autor ja saatejuht. Oma kolumnides uurib ja kirjeldab suhteid, nende toimimise ja mittetoimimise seaduspärasusi. Tema sulest on ilmunud kolm raamatut: "Naiseks olemise kunst. Avasta oma naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma" (2015), kirjanduskonkursi BestSeller aimekirjanduse kategooria võidutöö "Eluterve kärgpere käsiraamat"(2016) ja logiraamat „Aasta eredad hetked“ (2017). Loe artikleid (28)