Käisin hiljuti “Luikede järve” vaatamas. Vana arm ei roosteta.
Olen kunagi väiksena balletikoolis käinud ja unistanud “luigeks” saamisest. Minu käekäik läks aga paratamatult teisiti – luigena ma üle lavalaudade ei liugle, kuid eluvool vedas mind ometigi teatrisse. Lisaks oli esimene teatrielamus, mida lapsepõlvest mäletan, just seesama “Luikede järv”. Kui kurjuse kehastus, Rothbart, lavale ilmus ja imekaunid graatsilised luiged ta mustale tiivalöögile allusid ning kõiki inimlikkuse hingekeeli helisema panev Tšaikovski muusika kõlama hakkas, olin müüdud.
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (41)
