Adam Grant: mida viiemehed teevad valesti

Foto: Daniel M Viero, Flickr, Creative Commons

Kümme aastat tagasi, kui minu esimene semester Whartoni õppejõuna oli läbi saamas, tuli minu vastuvõtule üks tudeng. Ta istus maha ja puhkes nutma. Ma hakkasin oma peas veeretama mõtteid, mis võisid ajada kolmanda kursuse tudengi nutma: tüdruksõber jättis ta maha, talle esitati plagiaadisüüdistus vms. “Ma sain just oma esimese A-miinuse,” ütles ta väriseval häälel.

Aastast aastasse vaatan ma suure murega, kuidas tudengitel on kinnisidee saada kõik A-d. Mõned ohverdavad selle nimel oma tervise; mõned on isegi püüdnud kooli kohtusse kaevata, kui nad pole suutnud seda eesmärki täita. Kõik on astunud perfektsionismisekti, olles veendunud, et suurepärased hinded on pilet, mis tagab pääsu eliitkoolide magistri- või doktoriõppesse ja tulusad tööpakkumised.

Ma olin üks nendest. Ma läksin ülikooli eesmärgiga lõpetada see maksimaalse hindega 4,0. Uskusin, et see peegeldab mu vaimu- ja tahtejõudu ning näitab, et mul on olemas kõik õiged asjad edu saavutamiseks. Kuid ma eksisin.

Tõendid on selged: suurepärased akadeemilised tulemused ei ole hea alus, mille põhjal ennustada karjääriedu. Uuringud näitavad, et kõigis valdkondades on hinnete ja tööedu seos esimesel aastal pärast kooli lõpetamist tagasihoidlik ja mõne aasta pärast tühine. Näiteks Google’is pole töötaja hinnetel kaks või kolm aastat pärast kooli lõpetamist mitte mingit tähtsust tema tööedule. (Muidugi tuleb mainida, et D-dele õppides ilmselt Google’isse tööle ei saa.)

Akadeemilised hinded võtavad harva arvesse selliseid omadusi nagu loovus, juhtimis- ja meeskonnatööoskus või sotsiaalne, emotsionaalne ja poliitiline intelligentsus. Jah, ainult A-dele õppijad suudavad suurepäraselt teavet pähe taguda ja eksamitel välja valada.

Aga karjääriedus on harva määravaks probleemile õige lahenduse leidmine — olulisem on leida õige probleem, mida lahendada.

Ühes klassikalises 1962. aasta uuringus otsis rühm psühholooge üles Ameerika kõige loomingulisemad arhitektid ja võrdles neid nende tehniliselt osavate, aga vähem originaalsete kolleegidega. Üks tegur, mille poolest loomingulised arhitektid silma paistsid, olid kõikuvad hinded. “Kõrgkoolis oli meie loominguliste arhitektide keskmine hinne B kandis,” kirjutas Donald MacKinnon. “Töid ja aineid, mis pakkusid neile huvi, võisid nad sooritada A-le, aga ainetes, mis ei ärgitanud nende kujutlusvõimet, olid nad valmis üldse mitte tööd tegema.” Nad pöörasid tähelepanu oma uudishimule ja keskendusid tegevustele, mis olid nende jaoks loomuomaselt motiveerivad — mis lõppkokkuvõttes tuli neile karjääris kasuks.

Ainult A-de saamine nõuab reeglitele vastamist. Mõjukaks karjääriks on aga vaja originaalsust. Uuringus klassi parimate õpilaste kohta leidis haridusuurija Karen Arnold, et kuigi nad tegid tavaliselt edukat karjääri, jõudsid nad päris tippu harva. “Priimustest ei saa tõenäoliselt tuleviku visionääre,” selgitas dr Arnold. “Tavaliselt leiavad nad endale koha süsteemis, mitte ei korralda seda ümber.”

See võib selgitada, miks Steve Jobs lõpetas keskkooli kaalutud keskmise hindega 2,65; J. K. Rowling lõpetas Exeteri Ülikooli laias laastus keskpärase C-ga; ja Martin Luther King sai Morehouse’is nelja õpinguaasta jooksul vaid ühe A.

Kui su eesmärk on lõpetada veatu hinnetelehega, valid sa lihtsamaid aineid ja jääd oma mugavustsooni. Kui oled valmis saama aeg-ajalt ka mõne B, võid õppida Pythonis programmerimist ja samal ajal püüda dešifreerida “Finnegans Wake’i.” Sa saad kogemuse, kuidas tulla toime läbikukkumise ja tagasilöökidega, mis kasvatab sitkust.

Ainult A-dele õppijatel jääb vajaka ka sotsiaalsest elust. Mida rohkem veeta aega raamatukogus, seda vähem on aega selleks, et luua eluaegseid sõprussidemeid, liituda uute klubidega või teha vabatahtlikku tööd. Ma tean seda omast kogemusest. Ma ei täitnud oma eesmärki 4,0; ma lõpetasin kaalutud keskmise hindega 3,78. (See on esimene kord, kui olen oma keskmist hinnet pärast doktoriõppesse sisseastumist jaganud – see oli 16 aastat tagasi. Tõepoolest, see ei huvita mitte kedagi.) Tagasi vaadates ei soovi ma, et mu hinded oleksid olnud paremad. Kui saaksin midagi uuesti teha, õpiksin vähem. Need tunnid, mis ma raiskasin silmaosade tuupimisele, oleks olnud paremini kulutatud, kui oleksin proovinud teha improkomöödiat või pidanud öiseid vestlusi elu mõtte üle.

Niisiis, ülikoolid: laske tudengitel hõlpsamini võtta intellektuaalseid riske. Magistri- ja doktoriõppes võiks teha selgeks, et seal pole oluline, kas keskmine hinne on 3,7 või 3,9. Kõrgkooli esimeses astmes võiks panna ilma plusside ja miinusteta tähelisi hindeid, nii et kõik kaalutud keskmised hinded üle 3,7 oleksid hinnetelehel A-d. Abi võiks olla sellestki, kui lõppeks hull hinnete inflatsioon, mis toob kaasa akadeemilise võidurelvastumise ja innustab liiga paljusid õpilasi püüdlema mõttetu perfektsionismi poole. Ja miks mitte lasta tudengitel oodata kuni semestri lõpuni, et otsustada, kas nad soovivad võtta aine hindelisena või lihtsalt arvestuslikuna, selle asemel et sundida neid otsustama esimesel kuul?

Tööandjad: tehke selgeks, et hindate oskusi rohkem kui ainult A-sid. Mõned värbajad juba teevad seda: 2003. aasta uuringus, milles vaadeldi üle 500 töökuulutuse, selgus, et peaaegu 15% värbajatest tegid aktiivselt valikuid kõrge keskmise hindega õppurite kahjuks (võib-olla kahtlesid nad nende prioriteetides ja elulistes oskustes), samas kui üle 40% ei pidanud hindeid esmasel sõelumisel üldse oluliseks.

Ainult A-dele õppijad: mõistke, et koolis kehvemate tulemuste saamine võib teid valmistada ette elus paremaid tulemusi saavutama. Niisiis, võib-olla oleks aeg suunata oma südikus uue eesmärgi saavutamisele — saada enne lõpetamist vähemalt üks B. Kui oled koolis alati edukas, ei valmista sa end ette eduks elus.

Allikas: artikkel on varasemalt ilmunud The New York Times’is. Tõlge Egle Taklai.

Adam Grant

Adam Grant

Adam Grant on Whartoni ärikooli professor ja mitme New York Times' i bestselleri autor. Tema raamatuid on tõlgitud 35 keelde ja ta on valitud maailma 25 mõjukama juhtimismõtleja hulka. Tal on doktorikraad organisatsioonipsühholoogias. Edasi avaldab autori loal tema juhtimismõtteid ja artikleid. Loe artikleid (15)