On sul hetk, kas saame korraks rääkida? Ilmselt oleme neid küsimusi küsinud ise ja kuulnud kaaslasi neid küsimas – mõtestamata isegi, mida küsija sellega tegelikult mõtles.
Usun, et meie kõigi siiras soov on, et meid ära kuulataks, aga veelgi tähtsam on see, et meid mõistetaks. Kui soovime oma muret või dilemmat kellegagi jagada, siis otsib meie teadvus ja ka alateadvus kedagi, kes meid mõistaks. Me tahame kinnitust oma mõtetele ja lisaks ka seda, et keegi aitaks meil iseennast mõista ja seeläbi areneda. Meil on asjadest oma arusaamine ja nägemus, kuidas on õige, kuid paraku ei pruugi see teistele näida samamoodi.
Seni, kui mingi mõte, dilemma või väljakutse meie peas ringi käib, häirides meie und, on keeruline jõuda äratundmiseni ja otsustada, mida teha. Käesoleva aja üks mõnusamaid mõtlejaid Charles Handy on oma suurepärases raamatus “21 Letters On Life And Its Challenges” kenasti tõdenud: “Kuidas ma tean, mida ma mõtlen, kui ma ei ole seda kuulnud.”