“Ma ei osta Tesla aktsiaid, ma ostan pigem Allikut,” resümeerib kunstnik ja kuraator Sandra Jõgeva. “Kunst on kindlasti emotsionaalne investeering,” sekundeerib galerist Kristiina Radevall. Neid kahte daami seob käesoleva loo kontekstis omakorda Malle Leis, kelle teoste hiljutised rekordilised oksjonitulemused ongi seemneks alljärgnevale mõttevahetusele kunstiinvesteeringute teemal.

“Isal oli selline tore fantaasia, et arvatavasti on juba praegu loodud esimene eesti kunstiteos, mis kunagi maksab miljoni, kuigi me veel ei tea, mis teos see täpselt on,” meenutab Sandra Villu Jõgeva sõnu. Ta on pidanud ka selgitama, miks on tema ema, Malle Leisi töid müüdud kallimalt kui teise kohaliku oksjonitähe, Olev Subbi omi: “Malle kuulub koos mitme teise nimega maailma kunstiajalukku, tema teoseid on 14 muuseumis ja 40 kogus üle maailma, sealhulgas Kreeka rahvusmuuseumis Thessalonikis ja Norton Dodge’i kollektsioonis USA-s, mis on kaks suurimat avalikku nõukogude mitteametliku kunsti kollektsiooni Venemaa ja Eesti omade kõrval.”

Sandra leiab, et tema ema on osa suuremast paradigmast, olles loojana tegutsenud paradoksaalses olukorras, kus kunstnikud olid korraga nii põranda all kui põranda peal. Vastupidiselt laialt levinud arusaamale ei pidanud Nõukogude Eestis olema tingimata sotsialistlik realist, et saavutada positsioon ja teha näitusi. Malle Leisi kõige viljakam loomeperiood oli 60ndatest 90ndateni. Sel ajal oli kunstnikel võimalus end oma erialale pühendada ja teha seda täiskohaga. “Kuigi pakkumisi oli, ei olnud Malle näiteks kunagi kuskil õppejõud, sest ta tahtis kõige paremat päevavalguse aega kasutada maalimiseks.”