Ruti Einpalu: kust algab toimetulek kriisiga?

Foto: Shutterstock

Veel mõni nädal tagasi oli kõik üsna tavaline. Hiinas oli (olnud) Wuhani viirus, aga nad olid selle kontrolli alla saanud. Tundus, et kõik oli peaaegu korras. Õhus oli veidi ärevust seoses Põhja-Itaaliast saabunud nakatunutega, aga nendega tegeleti personaalselt. Probleemid ja mured olid kusagil kellegi teise maailmas. Jälgisin tavapärasest rohkem uudisteportaale ja viskasin koroonanalja, kui kohtasin mõnd aevastajat.

Ja siis ta tuli! PSÜHHOLOOGILINE KRIIS!

See oli neljapäev, 12. märts. Hommikul tuli mulle coaching‘usse inimene, kes teatas, et tema oli ka SEAL, Saaremaal, aga et ta on täiesti terve. Õhtul tuli otsus koolide sulgemise kohta. Ma ei saanud siis veel lõpuni aru, et miski pole enam päris endine.

See, mis oleks pidanud olema prognoositud ja ilmselgelt juhtuma just täpselt siis, kui see juhtus, oli vähemalt mulle küll OOTAMATU. Minu esimene reaktsioon piirangutele oli midagi taolist: “Oh, ongi tore, mul oligi topelt liiga palju tööd. Saabki aja maha võtta. Tuleb mingeid uusi reegleid täita, aga ega see mind eriti ei puuduta.” Gümnasistist tütrel oli ka hea meel: “Vau, kooli ei peagi minema.”

Ent see oli alles algus. Sellest hetkest on olnud üks pidev tunnete uperpall – suurem või väiksem ärevus, liiga palju uudiste lugemist. Kodus on mõnus, aga ikkagi on ärevust LIIGA palju. Iga päev võib tuua midagi uut, oht on tänaseks sisuliselt koduukse taga. Tead ja usud, et iga ametimees teeb oma parima. Aga mingil hetkel saad aru, et need, kes peaks teadma, tegelikult ka ei tea. Üllatusega avastad, et sugulased Kanadas ja sõbrad Luksemburgis tunnevad täpselt sama muret ja hirmu. Kõik on selles õed ja vennad.

Kriiside puhul (ja ka mistahes muutuste puhul) läbivad inimesed üheksa emotsionaalset käitumisfaasi esialgsest halvatusest kuni uue täieliku omaksvõtmiseni.

Vaata seda graafikut – kas midagi tuleb tuttav ette?

Halvatus ja eitus

Kaks esimest etappi on halvatus ja eitus. Inimesed tarduvad, ei tunnista probleemi, tõrjuvad seda alateadlikult, eitavad muudatust, loodavad, et uus olukord ei tule või siis kui tulebki, siis vähemalt ei puuduta see neid. Kõik tundub ebatõeline, justkui toimuks unes või filmis. Nagu minu puhul reaktsioon kriisikomisjoni meetmetele – mind see ju ei puuduta, ma pole haige.

Viha ja kauplemine

Kui uus olukord siiski saabub, siis lähevad inimesed vihaseks. Uus olukord tundub ebaõiglane, ülekohtune, ilmselgelt on keegi selles süüdi või on keegi midagi tegemata jätnud. On rohkelt süüdistusi, püütakse juhtunule seletusi leida.

Sellele järgneb kohe kauplemise faas – inimesed püüavad vanast kinni hoida, üritades selgitada, et nende vanad mustrid sobivad uude olukorda väga hästi. Eesmärk on see, et muutus ei tuleks. Meil on koroonaga seoses olnud märgata vastuargumente ja soovi piirangutele mitte alluda – see on kõigest gripp, milleks majandusele sellist põntsu panna?

Depressioon

Kui nüüd selgub, et uus olukord siiski tuleb, järgneb sellele depressiooni faas: “Me ei suuda sellega kohaneda, me ei saa hakkama, kõik kukub kokku.” Hirm, mis mõtetes kasvab, on koledam kui olukord tegelikult. Inimeste käitumine on enamalt jaolt sissepoole suunatud, depressioon on sageli peidus.

Reaalsusega leppimine ja katsetamine

Depressioonile järgneb reaalsusega leppimine: “Nii on ja täpselt nii tuleb seda võtta. Pole parata, pole mõtet halada.” Siit algab tegutsemine ja muutus positiivses suunas. Kui olukorda jälgides inimesed avastavad, et mõni sõber, kolleeg või võõras tuleb olukorraga toime ja et asi polegi nii hull, liiguvad inimesed katsetamise etappi: “Kas ka mina saaksin ja võiksin nii?” On alanud kohanemine.

Tähenduse otsimine ja integratsioon

Katsetamisele järgnevad kaks viimast etappi: tähenduse otsimine (mis on selle minu uue toimimismudeli mõte) ja integratsioon ehk muutunud toimimismudeli omaksvõtt ja integreerimine mina-pilti. Kui läheb hästi, siis oleme jõudnud läbi kriisi uue kvaliteedini.

Kus me praegu, märtsi lõpus, pärast kriisikomisjoni uute meetmete väljakuulutamist oleme? Ühiskonnana ja igaüks personaalselt? Kas pendeldame depressiooni ja reaalsusega leppimise vahel? Soovin kriisi juhtidele ja meile kõigile kindlat meelt, tugevat tervist ja armu.

Ruti Einpalu

Ruti Einpalu

Ruti Einpalu on üle kümne aasta viinud läbi juhtide arenguprogramme ja koolitusi, mis on suunatud tulemuslikumale inimeste ja muutuste juhtimisele. Viimastel aastatel on koolitamisele lisandunud töö mentori ja coachina. Coachingust on saanud minu tõeline kutsumus. Näen selles kõigile ammendamatut arenguvõimalust. Ruti Einpalu kuulub International Coach Federation Estonia (ICF Estonia) ühingusse. Rohkem artikleid leiad blogist rutieinpalu.com. Loe artikleid (24)