Raimo Ülavere: tore, et pingutad. Aga mis su plaan on?

Foto: Unsplash.com

See on hämmastav, kui paljud sportlased, tippspetsialistid, juhid, inimesed lähevad tegema olulist sooritust – võistlust, lavaesinemist, tööintervjuud, koosolekut, tele- või raadiosaadet – ainsa mõttega: teen oma parima.

Muidugi, olen ka mina seda korduvalt ja korduvalt teinud. Muuseas, see on ka üks enamlevinud soovitusi, mida me kipume teistele ütlema: “Tee oma parim,” ja lisame justkui pinge leevendamiseks, et “see on ju kõik, mis sa teha saad.” Selle esmapilgul süütu soovituse ja mõttega tõstame enda riski läbi kukkuda. Kuidas siis nii, ma ei saa ju ometi rohkem anda kui  oma parima?

Ei saa tõepoolest. Ent selline soovitus ja eriti selle järgi käitumine paneb meie tulemuslikkuse otseselt sõltuvusse meie tunnetest. Kas ma andsin oma parima? Noh, pingutasin küll, aga vaadates tulemust – ega ma parimat ikka vist ei andnud. Alati saab paremini, see on üks ehteestlaslik (ja vist ka ehtinimlik) uskumus. Mille tagajärjeks võib olla kahetsemine, enda mahategemine, piitsutamine.

Teine levinud takistus tulemuse tegemisel on sooritusplaani puudumine. Me unistame imelisest tulemusest ja läheme siis andma parimat. Ja me ei tee plaani. Näiteks, kui mind ootab ees tööintervjuu, siis tuleb ju mõelda, mida seal tõenäoliselt küsitakse ning mida mina tahan kindlasti öelda või küsida. Ei ole ju nii, et mul on ükskõik, et lähen teen oma parima! Kui mind ootab ees 21 km jooksuvõistlus, siis ei saa mu “plaan” olla see, et panen nagu jaksan. Liiga pikk distants täiega panemiseks. Muuseas, ka 100 meetrit ei jookse tipptegijad “panen nagu jaksan” stiilis, ka see on tükkideks tehtud, seal on oma osad – start, rütm sisse, 40 lõpumeetrit vms. Mis siis veel viiest kilomeetrist või maratonist rääkida. Või kui lähen esinema, siis noh, eks vaatame, mis saab ja kuidas läheb – annan oma parima! Mida sa täpsemalt öelda tahad, mis võiks kõlama jääda?

Päriselus kipub paradoksaalselt juhtuma see, et “annan oma parima” suhtumisega inimene tõenäoliselt oma parimat ikka ei anna. Miks? Mitmel põhjusel.

Esiteks, me avame nii ise ukse määramatusele – ja teadmatus, määramatus on päästikud, mis üldjuhul käivitavad emotsioonide keskuse ehk ahviaju ja ärevuse. Ning me hakkame üle pingutama, üle proovima, üle mõtlema – et ikka parimat anda.

Teiseks, me hakkame oma sooritust võrdlema mingi ebaselge “parimaga”. Aga mis asi see “parim” on, mida see tähendab? Rekord? Parim tunne? Teistest parem? Igatahes on see liiga keeruline ja olemegi tagasi eelmise punkti juures – ahviaju ja ärevus.

Kolmandaks, üdini positiivsele tuhinale lootes võib esimene tagasilöök tuua meid kiiresti tagasi maa peale, piltlikult öeldes võib “annan oma parima” kohtuda ootamatult raske mäega ja sinna otsa nõrkedagi.

Plaan toodab enesekindlust

Enesekindlus on see, mis aitab meis soorituse ajal motivatsiooni hoida ja taastoota. Ja kõige konkreetsem enesekindluse tekkimise viis on eduelamus. Kui mul on plaan ja mul õnnestub see ära teha, siis see ongi eduelamus.

Kui mul on plaan joosta poolmaratonis esimesed 10 km tempoga x ja olen seda ka hoidnud, siis on mu tähelepanu õiges kohas – planeeritud tegevusele suunatud – ning mul on lihtsam minna järgmisesse 5 km etappi ja teha seal järgmisi planeeritud tegevusi.

Kui inimene on valmis mõelnud ja kirja pannud oma esinemise stsenaariumi ning seda ka harjutanud, siis on tõenäosus, et ka tema esinemine koos “spontaansete” naljadega on enesekindlam ja palju haaravam.

Plaani olemasolu on mistahes olulise soorituse puhul tipptegija tunnus.

Muuseas, kahetsusväärselt kiputakse arvama vastupidi – et tipptegijad ei vaja plaani, neil tulevad asjad justkui iseenesest. Ei tule.

Remargi korras – mõned inimesed parafraseerivad tavaliselt minu plaanijuttude järel poksi maailmameistrit Mike Tysonit: “Kõigil on plaan, kuni neid näkku lüüakse.” Tõsi ta on. Plaanid ei pruugi alati realiseeruda. Sest ka teistel on plaan, sest me ei suuda loodetud tempot hoida, sest tegelik situatsioon erineb sellest, mida eeldasime. Tõenäoliselt ei realiseerugi ükski plaan täpselt nii, nagu me eeldame. Ent kui plaani üldse pole, tabab meid nokaut tõenäoliselt juba esimeses raundis ning me ei jõua sealt kunagi edasi.

Kui sul tuleb järgmine kord enne olulist võistlust, esinemist, tööintervjuud mõte minna ja “anda endast parim” või “anda endast 110%” või mõni muu taoline ennast pingutama innustav mõte, siis… proovi ette kujutada kedagi minusugust, kes ütleb: “Hmm, väga tore, et kavatsed pingutada. Aga mis su plaan on?”

Raimo Ülavere

Raimo Ülavere

Raimo Ülavere on koolitaja ja coach, kes aitab edukatel inimestel teha oma käitumises positiivseid ja püsivaid muutusi. Loe artikleid (38)