Kaido Pajumaa: “meie töötajad on meie suurim vara”

Juhtidelt nõutakse tulemust, see on fakt. Mitte ühegi juhi ülesanne ei ole olla lihtsalt meeldiv ning tore kaaslane oma töötajatele. Organisatsioon vajab, et juht koos oma töötajatega midagi saavutaks.

Küll aga võib see saavutamise teekond olla väga erinev. Ning üks kõige põhimõttelisemaid erinevusi tuleb sellest, kas juht seab töötajad esiplaanile või tagaplaanile.

Loosungit “Töötajad on meie suurim vara” on usutavasti kuulnud iga inimene maailmas. Mõnikord on see lausa kirjutatud ettevõtte seinale, teinekord kasutab seda lööklausena organisatsiooni juht aastatulemustest rääkides, vahel mainib seda osakonnajuhataja lihtsalt koosoleku alguses (sest tal on vaja, et töötajad hetkeks end tähtsa ja olulisena tunnevad). Mitte ühelgi juhul nendest kolmest ei pruugi see aga olla tõde. Vähemalt mitte tegudes.

Jah, loomulikult on iga juhi ülesanne teenida omanikele kasumit ja saavutada eesmärke. Ning jah, loomulikult vajab iga juht selleks oma töötajate parimat panust. Aga nagu olen ka Edasis varasemalt kirjutanud, ei pruugi töötajad pilti samamoodi näha – nende jaoks ei pruugi omanikele raha teenimine üldse mingi põnev eesmärk olla.

Ja see paistab välja! Juhid nimetavad seda motivatsioonipuuduseks – inimesed on kuidagi passiivsed, ei näita üles huvi ja üldse on sära silmist kuhugi kadunud. Üldjuhul ei käi see nurin töötaja isiklike tööülesannete täitmise kohta, sest need saavad tehtud. Pigem nurisevad juhid suurema pildi nägemise suutmatuse osas – see on see, mida juhid töötajatelt tegelikult tahavad.

Muutuse toob “nähtamatu joone” ületamine käitumises

Ega juhid lollid ei ole. Nad saavad ka ise väga hästi aru, et töötajaid ei pruugi need osakonna või ka ettevõtte eesmärgid eriti huvitada (nad lihtsalt ignoreerivad seda teadmist). Paljud juhid on ju ise olnud varasemalt sama ettevõtte spetsialistid ja mäletavad seda aega väga hästi, kui nad ise tegid ära täpselt nii palju kui vaja (loomulikult ei ole see reegel) ja kõigele uuele vastu seisid. Nüüd aga on nad teiselpool “nähtamatut joont.” Nüüd on vaja, et temasugused inimesed oleksid huvitatud mitte ainult isiklikust tööst, vaid tema – juhi – aitamisest. Kuidas seda küll aga teha?

Üheks võimaluseks ongi jätta töötajatele mulje, et nad lähevad korda. Räägivad seda ju koolitajad ning kirjutavad juhtimisraamatud, et inimestest tuleb hoolida. Ja seepärast paljud juhid selle ka välja hüüavad. Ning mitte täielikult manipuleerides, nad sel hetkel siiralt tunnevadki seda – töötajad ongi selle organisatsiooni suurim vara. Kuid kontekst on siin veidi vale!

Juhid mõtlevad selle all, et töötajad on suurim vara kui hädavajalik ressurss eesmärkide saavutamiseks. Töötajad kuulevad aga, et meie inimestena koos oma vajaduste ja ootustega oleme juhtide jaoks kõige tähtsamad. Siin aga lähevad asjad sageli risti.

Nii koolitajad kui juhtimisraamatud ütlevad, et inimestest tuleb hoolida – ja juhid hüüavad selle koosolekutel välja. Miks töötaja aga ikkagi teistmoodi tunneb? | Foto: Unsplash.com

Ressursi-tunne lõhub motivatsiooni

Usutavasti just tulenevalt eelnevast ütlevadki paljud töötajad, et juhid küll kuulutavad ettevõttest välja ja ettevõttesse sisse, et nende töötajad on nende kõige suurem vara (eriti loomulikult eesliin, teenindajad jt), aga nende juhtidega koos töötades ei tunne seda. Pigem tunnevad töötajad, et inimestena ei lähe nad kellelegi korda. See kõik on vaid loosung!

Jah, nagu eespool öeldud, ei pruugi see olla juhtide poolt vaadatuna täielikult loosung, lihtsalt kontekst on teine. Ühe suurettevõtte juht võib siiralt tunda, et mida ma küll teeksin ilma selle 500 teenindajata? Jah, mitte midagi ei saaks teha, pankrotti läheks ettevõte. Aga samas selles ettevõttes teenindajana töötades võidki tunda, et sind ja ülejäänud 499 inimeste vajatakse siin ainult selleks, et ettevõte oma eesmärgid saavutaks. Kedagi ei huvita, kes sa tegelikult oled, kuidas sul läheb ja mida sa sellest kõigest tegelikult arvad.

Kuid just see ongi tunne, mida töötajad eelpool mainitud loosungi all tegelikult silmas peavad. Nii võibki juhtuda, et juht hüüab selliseid ilusaid asju koosolekul või “aastakongressil” välja, kuid järgmisel päeval ei leia kolme minutit mõne töötaja jaoks, et temaga rääkida, teine töötaja saab vastuse oma kirjale kaks päeva hiljem, kolmas töötaja kuuleb lihtsalt, kuidas tema peale häält tõstetakse või tema mõtetest üle sõidetakse. Ja selline kogemus võib reaalselt närvi ajada.

“Valetada ei ole ju mõtet!” mõtlevad töötajad. “Kui me oleme teie jaoks ressurss, siis öelge see vähemalt välja, sest siis saame otsustada, kas soovime ainult ressurss olla. Ja kui me ei ole ainult ressurss (sest seda te ju väidate), siis ärge ainult rääkige sellest, vaid ka näidake meile seda.”

Kaido Pajumaa

Kaido Pajumaa

Kaido Pajumaa on meeskondade ja juhtide koolitaja. Tema peamiseks huviks on, mida töötajad ja juhid saaksid ära teha selleks, et tööl veedetud aeg oleks põnevam, positiivsem ja tulemuslikum. Loe artikleid (13)