Mart Kase: Eesti toidust – õpime uuesti sööma

Haned. I Foto: Mart Kase, erakogu

Mõtle, kui õudne on see, kui Sa ei tea, kus ja kuidas Su söök kasvab. Mõtle, kui õudne on see, kui jogurti asemel on sul pakis suhkur. Mõtle, kui õudne on see, kui maasikatel, mida sa ostad, on keemiakile peal ja sa ostad neid palju ja paned oma lastele talveks sügavkülma.

Mõtle, kui õudne on see, et kui sa ise ei kasvata, siis vähegi suuremalt tootjalt või talunikult pole võimalik Eestis osta kartulit, mida pole seitsmepealise lehemädaniku vastu kõva mürgiga pritsitud. Mõtle, kui õudne on see, kui kanad, kelle muna sa sööd, sunnitakse sööma sidrunikoori, et nende munakollased oleksid ikka hästi kollased. Mõtle, kui õudne on see, kui Eestis pole saada viinamarju ja banaane, mis poleks kõvade kemikaalidega kasvatustes kiirkorras valmis küpsetatud.

Toit läheb järjest õudsamaks, see on õudusfilm, mida Sa teada ei taha. Tõde on söögis valus ja nii on parem seda mitte teada, parem on käia supermarketis ja süüa kaugelt maalt toodud eksootilist kraami. Umbes kuu aega tagasi tuli välja ka raport, et need kaugelt maalt tulnud puuviljad on ultramürgitatud. Aga mida Sa siis teed, kui ikkagi armastad süüa viinamarju ja banaane? Midagi ei tee, sööd edasi, kuid mõistlikus koguses ning katsud selle patu lunastada sellega, et sööd ka palju Eesti toitu, mille päritolu on sul täpselt teada.

Ja siis lõigi viimasel nädalal Maalehe artikkel Eesti maasikast Eesti elu uppi. Mul ei ole suvel aega väga meediaga kursis olla, aga poole silmaga jälgin ja ma ei saa aru, kus on artiklid maasikakasvatajatest, kes üldse ei pritsi oma marju keemiliste taimekaitsevahenditega. Samuti on mulle natuke arusaamatu, et miks peab maasikaid üldse nõnda palju pritsima. Saan aru, et oht kaotada saak ehk tulu on nõnda suur, et riske ei võeta. Aga miks peaks eestlane Eestis ostma üldse “Eesti maasikat”, kui selle keemiline koostis ei erine mitte millegi poolest import marjast?

Heal toidul peab hind olema kõrge, see on aus kõigile. Väga otse öeldes on sul kolm valikut, kas sa sööd väga kehva toitu, maksad kõvasti rohkem või kasvatad ise. Kogu lugu, rohkem valikuid ei ole.

Talunikud, tarbijad, ametnikud

Eesti toit on õige siis, kui Sa tunned inimest, kes seda valmistab ja kasvatab. Ära usu ühtegi märki, ühte labelit, ühtegi võrgustikku, vaid räägi oma talunikuga juttu.

Talunik, sina ava ennast, võta osa Avatud Talude Päevast, kutsu endale külalisi ning las pererahvas suhtleb igal võimalusel inimestega, mitte ei ole kuskil plakatil talu logo, mis ei ütle inimestele midagi. Toit on lugu, toit on inimesed ja toit on tõde. Toidust peab rääkima tema teekonna algusest alates. Usu ainult inimest ehk vaata taluinimesele silma.

Vaata, kas ta ise on vormis ning kas tema loomad on vormis, sest ükski inimene, kes tegeleb väärt toidu loomisega, ei saa olla selgelt ülekaaluline ning tema loomad ei saa olla ka liiga kõhnad või liiga rasvunud. Loomulikult on olemas meditsiinilised põhjused, aga üldjuhul on kehalodevuse põhjuseks halb toit või halvad elukombed. Seda nii inimeste kui loomade puhul. See on väga pikk teema, aga inimene peab armastama ennast, oma loomi, oma perekonda nii palju, et ta on alati vormis. Talupidamine pole sport või inimese väljanäitus, aga kui kõik on täna toiduga seotud, siis tootjad peavad ise olema toidu tarbimise musternäidised.

Ja tarbija, klient, inimene, kes tahab hästi süüa, ole hea ja maksa väärt kodumaise toidu eest õiglast hinda. Alati ei pruugi talunikuga suhtlemine olla mugav, alati ei pruugi toitu saada siis, kui sul vaja on, aga selle kõige vastu aitab pikem toidulaua ette planeerimine. Samuti tasub meeles pidada, et Eesti toit on hooajaline, seega söö juurikaid siis, kui need valmis saavad. Söö tuulehaugi kevadel, rääbist kesksuvel ja peale seda hauka lesta.

Ja PRIA-le, ministeeriumitele, ametnike armeele peab pidevalt meelde tuletama, et nende kohus on aidata edasi Eesti väiketalunikke, mitte olla takistuseks. Põllumajanduses ei loe ainult suurus, vaid loeb kvaliteet. Aga kõik Eesti toetustesüsteemid on nii üles ehitatud, et mida suurem on su põld, seda tähtsam sa oled. Mida suuremad on su loomad, seda tähtsamad nad on. Suurus ei loe, loeb kvaliteet ja kvaliteet peab olema Eesti inimese taldriku peal, mitte kvaliteet ei pea eluloomana Eestis välja rändama teistesse kultuuridesse piduroaks. Inimesi tuleb Eestis õpetada sööma ja seda peavad tegema üheskoos talunikud, kokad ja riik.

Kitsekasvatuse kõrvalt on meil ka oma potipõllumajandus. Väike põllulapike, sest rohkemaks pole olnud aega. 600 maasikataime, paar vagu kartuleid, varajased kapsad, veidi sibulat ja porgandit, kõrvitsat ja suvikõrvitsat. Sel aastal on katsetuna kasvmas ka veidi rohkem kurke, sest meile endile meeldivad nii soola- kui hapukurgid. Eks näis, kas kurgid sellise viluda juuliga valmis ka saavad. Maasikad olid sel aastal suurepärased, samuti on suurepärane kartul. Pole siiski kesksuvel mitte midagi paremat, kui oma värske kartul tüki kitsevõiga või kartul värske kapsaga.

Mis veel uudist?

Hetkel sajab teist päeva järjest, temperatuur on kümne kraadi ringis. Ütlen ausalt, mul jumala ükskõik, mul sai hein palli juunis ning see on hea hein. Puhkajatele külm juuli ei meeldi, aga mulle ja mu kitsedele meeldib. Hein on meil aastaks olemas, nüüd pole muud, kui metsa, inimestele kukeseeni korjama ja kitsedele oksi tooma.

Haned hakkasid jälle munele. Iga päev saame ikka ühe hanemuna. Meie viis hane on uskumatud tegelased, suuremat kambajõmlust annab leida. Saadetakse üksteist munele, tullakse vastu, kui keegi laudast munemast välja tuleb. Igal õhtul peale õhtust lüpsi vaatan, kus haned aedikus on ning karjatan nad lauta. See on iga päev üks mu naljakamaid ja soojemaid jalutuskäike.

Juulis on Avatud Talude Päev. Katsume selleks ajaks hoovi korda saada, ikka ilusam külalisi vastu võtta. Ja kui ongi veidi sõnnikut lauda ees, siis see on okei, see peabki seal olema. Tallinnas käib hetkel suur pidu, natukene vaatasin teleris, ilus sündmus, ma lähen nüüd õue ja räägin oma loomadega juttu.

Mart Kase

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (90)