Marko Mihkelson: Trumpi suurim saladus

President Kersti Kaljulaid I Foto: president.ee

Ühestki teisest USA presidendist pole tema valitsemisaja esimese aasta jooksul nii palju kirjutatud, näidatud või räägitud kui Donald Trumpist, sest uue ajastu meediaruum naudib skandaalidest ja ettearvamatusest tulvil ööpäevaringset show’d. Haaravaid pealkirju on ju nii magus teha. Iseasi on, milleni see viib ja kuidas see mõjutab USA positsiooni maailma superjõuna. Pealegi on liitlastel põhjust tõsiselt mõelda president Trumpi suurimale saladusele.

Eesti poliitikud ja diplomaadid on viimase 12 kuu jooksul kogenud USA suunalt lähiajaloo suurimat tähelepanu ja toetust. Kohtutud on kõigil tasemetel. Eestit on külastanud nii USA asepresident Mike Pence kui Kongressi Esindajatekoja spiiker Paul Ryan ja paljud teised delegatsioonid. Väliskomisjoni esimehena on minul endal selle aasta sees toimunud viis töösõitu Washingtoni, mis on rohkem kui ühtegi teise liitlaste pealinna.

Kõigi nende kohtumiste keskseks teemaks on olnud kõhklematu kinnitus USA jäägitust pühendumisest oma liitlaskohustuste täitmisele ning Eesti ja teiste Balti riikide julgeoleku tagamisele. Seda nii kahepoolses suhtluses kui ka läbi NATO heidutusmeetmete.

Seejuures pole sõnade kõrvale tulemata jäänud ka teod. Võrreldes president Obama administratsiooniga on Trumpi juhitud valitsus kasvatanud USA panust Euroopa liitlaste idatiiva kaitseks, suurendades Euroopa Heidutuse Initsiatiivi (EDI) rahastamist miljardi dollari võrra. Eelolevaks rahandusaastaks eraldatud 4,8 miljardist dollarist saavad Balti riigid kokku 100 miljonit dollarit, mis investeeritakse koos omapanusega laskemoona hangetesse.

Eesti on olnud USA poliitikutele selgelt esiplaanil, sest meil juba aastaid tagasi rakendunud kaitsekulutuste alammäär (2 protsenti SKPst) näitab tõsiseltvõetavust nii iseseisva kaitse tugevdamisel kui liitlaste ees võetud kohustuste täitmisel. USA võimuladviku kolmas mees Paul Ryan kinnitas mulle läinud suvel, et tema valik tulla Norra, Poola ja Suurbritannia kõrval just Eestisse oli tingitud peamiselt meie tõsisest panusest oma riigi kaitsmisse.

USA sõjalised esindajad ja analüütikud teavad peensusteni Eesti kaitsmisega seotud detaile. Uute ja kallite kaitsevõimekuste arendamine, nagu näiteks õhu- ja merekaitse, käib meie igapäevases koostöös. Kuigi USA üksused ei paikne Eestis hetkel püsivalt (see võiks siiski olla meie kaitseplaneerijate üks eesmärke), on nende roteerumine Poolas asuvast brigaadist ja mujalt pidev. Eesti oludega on tuttavad USA eriväed, õhudessantüksused, õhuvägi, merevägi, pioneerid ja paljud teised.

Selle juures polekski justkui miskit küsida või millegi pärast muret tunda. Kui poleks võrrandit, kus tundmatuks on president Trump. Valge maja peremees on suutnud siiani jääda mõistatuslikuks mitte üksnes võimalikele vaenlastele, vaid ka lähimatele liitlastele. Isegi USA poliitikutele endile.

Trumpi suurim saladus seisneb tema jätkuvas ettearvamatuses liitlaskohustuste viivitamatul täitmisel.

Ta pole siiani suutnud ümber lükata kõhklusi sellest, kas tema kui USA vägede ülemjuhataja on valmis kiirelt reageerima, kui seda nõuab näiteks agressioon ühe NATO liitlase vastu. Pole saladus, et NATO tegelik teovõime sõltub suuresti just USA tahtest ja valmisolekust.

Kuigi Trump on taganenud oma kampaaniaaegsest retoorikast, kui ta pidas NATOt aegunuks, ei ole ta siiani loobunud rahamaksmise mantrast. Otsati on ju mõistetav, et NATO on jätkusuutlik üksnes siis, kui kaitseliidu liikmed maksaksid võrdselt võetud kohustuste raames, ehk siis eraldaksid kaitsele 2 protsenti SKPst.

Küll on aga kummaline, et USA president võtab teravalt kritiseerida oma lähimaid liitlasi ning hurjutab neid isegi ettevaatamatuse eest vallandada Kolmas maailmasõda. See juhtus alles hiljuti, 8. detsembril, kui ta pidas 75-minutilise kihutuskõne Floridas Pensacola Bay Centeris. Trumpi etendus oli suunatud naaberosariigi Alabama senaatorivalimistel osalenud vabariiklaste vastuolulise kandidaadi Ray Moore’i toetuseks. Trumpi toetus Moore’i neli päeva hiljem siiski ei aidanud.

Trump võttis selles kõnes (mis oli ilmselt peast esitatud ja improviseeritud) taas ette NATO ja selle liikmete “võlgnevuse” USA ees. Eriti sai pihta Saksamaa ja Angela Merkel, aga ka nimetud NATO liikmed, kes olevat Venemaa suunal “agressiivsed” ja “väljakutsuvad”. “Me satume Kolmandasse maailmasõtta riigi pärast, kes ei maksa,” ütles USA president. Ja ei ühtegi sõna taas Putini reegleid rikkuvast ning liitlasi ohustavast välispoliitikast, jätkuvast sõjast Euroopas Ukrainas või Venemaa tegevusest Lääne demokraatlike institutsioonide usaldusväärsuse murendamisel.

Kui siia lisada veel näiteks Jeruusalemma kaasus, Pariisi kliimaleppest väljumine, Iraani tuumaleppest taganemine ja USA enda välisteenistuse nõrgendamine, siis jagub küsimusi president Trumpi ühe tegevusaasta kohta rohkem kui küll.

Loodetavasti teeb president Kersti Kaljulaid sammu lähemale saladuse lahti harutamisele, kui tal õnnestub seda president Trumpilt endalt otse küsida. See võimalus ei tohiks olla mägede taga.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kaks korda kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (26)