Mart Kase: minu annetused 2017

Metsas kuuse järel

Minu isiklikus elus on suhteliselt rahulik. Päris külmaks pole veel läinud, seega veel ei saa jääle kalale ega ka järgmiste talvede puid metsa saagima. Vean käsikäruga rahulikult sõnnikut põllu äärde vaalu, et oleks hea järgmisel aastal kõrvitsatel vaalu otsas kasvada. Muud nagu suurt ei toimugi. Korjan endiselt lume alt kitsedele õunu ja vahepeal tõime ka kuuse metsast koju, sellest ka see foto. Otsisime meeldivas rägastikus õiget puud, sellist, mis metsas nagunii suureks ei kasvaks.

Aga seekord räägin ma oma kolmest piskust annetusest selle aasta lõpus.

Kõigepealt annetasid veidi sellele samale Edasi portaalile. Ma arvan, et on oluline, et Eesti online ajakirjandusest oleks selline veidi puhtam leht ka. Ega see originaalsisu tootva portaali tegemine on üks suur väljakutse, olen seda Janeckile kohe algusest peale rääkinud, aga ta on entusiastlikult jonnakalt ikka edasi punninud ja tore on. Ma ei loe loomulikult kõike, mida edasi.org avaldab, aga ütleme nii, et korra päevas siin ikka käin.

Annetasin veidi ka Päästeliidule ehk vabatahtlike päästjate katusorganisatsioonile. Selle annetuse tegin seetõttu, et ühe jutuajamise tulemusel sain aru, kui õrn see elu Eestis väljaspool suurlinna on. Mitte ainult minu kodukandis Valgamaal, vaid pea kõikjal sõidavad liiklusõnnetuste, tulekahjude, keskkonnareostuse, paadiõnnetuste vms korral esimesena välja vabatahtlikud päästjad. Ei ole mõtet vinguda, et miks riik ei aita materiaalselt vabatahtlikke piisavalt, Eesti riigil ei ole raha ning raha jääb tulevikus veel vähemaks. Eks vabatahtlikud päästjate staabid on kõige paremas mõttes lõbusad pere- ja kogukonna kooskäimise kohad. Ütlen otse ära, et mu endal pole aega talu kõrvalt tegeleda vabatahtliku tegevusega, aga ma väga väärtustan just päästjaid kõige rohkem.

Kolmas pisku annetus läks Eesti Metsa Abiks ühingule. See on seotud nende ühe konkreetse kohtuvaidlusega. Nursipalu äkkraie polnud minu arvates ei seaduse ega inimlikkusega kooskõlas. Eesti kaitsevägi vms oleks pidanud kohe alguses kommunikeerima siis, et neil on eriluba, et nad raiuvad nagunii, et nii lihtsalt on. Aga jõuga salaja, justkui varjatult raiuda, kui pole saavutatud kokkulepet, see on selline Eesti, kus keskealine kaitseväe vormis Eesti mees peab ennast kõige tähtsamaks. Aga ta ei ole kõige tähtsam, ta ei ole priviligeeritud oma tohutu panuse tõttu Eesti ja maailma rahusse. Ka kaitseväe esimene väärtus peaks olema eelkõige kommunikatsioonioskus ja see on Eesti laigulistel nõrk. Ma olen sõjaväes käinud ja ka kordusõppustel käinud ja ma arvan, et iga mees peaks käima, aga sõjavägi pole Eestis kõige tähtsam jõud. Kõige tähtsam jõud on inimesed ja nende väärtused. Kõige tähtsam oskus Eestis on oskus inimesi mõista ja oskus nendega suhelda, kes mõtlevad sinust erinevalt. Seda peaks õppima pea kõik organisatsioonid Eestis, kaasa arvatud Eesti Metsa Abiks, parteid, ärimehed, olümpiavõitjad jne.

Üks ebavõrdsuse asi on mul seoses kaitseväega veel öelda. See on ühiskondlikult ebavõrdne, kui sõjaväe vormis mehed avalikes kohtades suitsetavad. Kui ei tohi vanglas vangid suitsetada, siis avalikus linnapildis ei tohiks suitsetada ka vormis kaitseväelased. Loomulikult on see tobe ja lollus, et vangid ei tohi Eestis enam suitsetada, aga kui juba tegeletakse inimeste suitsetamisest võõrutamisega, siis riik palun tee seda nii, et sinu kaitsjad ei anna restoranide uste taga suitsetamise populariseerimiseks eeskuju. Suitsetavaid vange noored ei näe, küll aga võid lõuna ajal iga kasarmu lähedal oleva päevapraade müüva söögikoha ukse juures näha laigulist grupiviisilist suitsetamist.

Ühesõnaga, ma annetan pisku organisatsioonidele, mis minu arvates teevad Eestis elu võrdsemaks, võib-olla ka natuke paremaks. Jamasid on Eestis väga palju ja keskmine elu muutub Eestis järjest ühetaolisemaks, nii ma katsungi väärtustada inimesi, kes panustavad meie erinevustesse. Mulle meeldib must toonekurg ja mulle meeldivad maakohtade muhedad mehed ja mulle meeldib, kui ma lugedes mõne uue mõtte saan.

Ühesõnaga, kui sa mõtled annetamisele, siis mõtle alati ka, et mis on selle ühiskondlik mõõde ja kuidas see sinu isiklike väärtushinnangutega kokku läheb. Ära anneta ainult tunnete pealt, las annetamist juhib ka mõistus ja isiklik loogika.

Mart Kase

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Mart kirjutab Edasile elust Lõuna-Eestis. Loe artikleid (60)