Oled sa pidanud kellestki kunagi sunniviisiliselt hoolima? Kuidas läks? Meil on vaja võimalikult palju keskkonnast hoolivaid inimesi, aga piitsa ja noomitustega kaugele ei purjeta.
Mulle ikka meeldib öelda, et inimese suhe looduse, maastiku või mõne kindla paigaga ei erine kuidagi meie suhetest inimestega. Nii palju kui sellesse panustame, nii palju saame ka tagasi. Paljudesse meist oleks kunagi justkui istutatud arusaam, et loodus on kõikjal me ümber ja seega täiesti iseenesestmõistetav. See on midagi, mis pakub inimesele huvi või mitte. Minevikus oli inimene temast sõltuv ja temaga tuli arvestada, kuid nüüd oleksime sellest hirmsast metsikusest nagu pääsenud. Arvestatav osa inimestest ei taha sinna enam tagasi vaadata. Milleks ronida putukate ja pori sisse, kui on olemas soe tuba, auto ja kinosaalid?