Loodus. Mets on midagi enamat, kui selles olevate puude summa. Lugu ühest Yukatani vihmametsade jaaguarist

Bernd Neugebauer taastatud vihmametsas Yucatani poolsaarel Mehhikos. I Foto: Kerttu Sarapuu

Majesteetlik jaaguar on Yukatani poolsaare ökoloogilise püramiidi tipus olev kaslane, keda austatakse ka olulise vaimse sümbolina. Seda varglikku kiskjat kummardasid teiste Põhja- ja Lõuna-Ameerika põlisrahvaste kõrval iidsed Mehhiko maiad. Maiade maailmas tähendab sõna balam nii jaaguari kui ka preestrit või nõida. Usuti, et inimene võib muunduda jaaguariks ning jaaguar inimeseks. Pärimuse järgi saab kogukonna ees vastutuse võtnud liider sümbolistlikult jaaguariks. See ei ole võim ülevalt alla, vaid võimu funktsioneerimise toetamine, mis tuleb altpoolt – kogukonnast.

Üheks selliseks maiade kogukonna “jaaguariks” sai doktorikraadiga metsandusekseprt Bernd Neugebauer – mees kelle elutööks on maiade iidsete tarkuste elustamine ja metsa kestlik majandamine, kombineerides iidsed traditsioonid tänapäeva teadmiste ja tehnoloogiatega. Arvatavalt on ta ainuke inimene maailmas, kel on 40 aastaga õnnestunud Yukatanil taastada küps vihmamets täielikult maha raiutud metsa asemel. Kusjuures ökoloogid ennustasid, et sellise koosluse taastumine üksnes looduslike mehhanismide abil võtab ligi 600 aastat. 

Mitu põlve metsanduses

Bernd Neugebauer on tohutu kogemusepagasiga keskkonnaalase jätkusuutlikkuse ja metsanduse ekspert. Viie põlvkonna jooksul on Berndi perekond istutanud ainuüksi Saksamaal rohkem kui 3 triljonit puud. Tema perekonnal oli üldse suur roll selles, et Saksamaa suutis pärast kahte laastavat sõda nii kiiresti oma metsad taastada.

Mitut põlve metsaettevõtjate peres üles kasvanud Bernd sõitis esimest korda Yukatani 1978. aastal, et noore teadlasena uurida sealseid traditsioonilisi põlluharimistehnikaid. Sel saatuslikul külaskäigul leidis ta eest kehvas seisus metsaraiesmikud, kus oli võimust võtnud tolmunud võsa. Silvikultuuri* väljaõppega metsanduseksperdina mõistis Bernd koheselt, mis seal toimunud oli – massiivne toorme ekspordile suunatud metsade lageraie projekt lõppes Yukatanil 70ndatel, misjärel kadusid troopiliselt poolsaarelt kõik väärtuslikud mahagonipuud, jättes maha vaesustunud mullad. Nähtu puudutas teda niivõrd sügavalt, et määras elusaatuse – järgnevalt mööda poolsaare võsastunud radasid matkates, avastas ta mahajäetud maiade küla varemed ning otsustas pühenduda kohalike abiga küla ja metsa taastamisele. 

90ndate alguses kolis ta perega juba püsivalt Yukatani ja nii sündis hiljem kogu maailmas unikaalne taastatud vihmametsa kooslus, mille südameks on Chan Ká Vergeli õppekeskus, permakultuuri farm* ja mahagonipuude alune toidusalu. Farmis kasvab mitmeid ravimtaimi, millest valmistatakse eliksiire ja toidulisandeid, mida kroonivad kõrgelt hinnatud aaloe vera, kurkum, India nonipuu, Chaya ehk puu spinat ja Moringa. Aastakümnete pikkuse sihikindla tööga on Bernd avastanud maiade kestliku maaharimise ja metsamajandamise saladusi, andes oma avastustega metsandusele hoopis teise tähenduse. Ta usub, et iidsed maiad olid jätkusuutlikkuse meistrid ja metsaga sügavas ühenduses. Nende maa, mulla ja vee majandamine olid muljetavaldavad, toimiti koostöös loodusrütmidega ja elati teadmisega, et maalt võttes, tuleb sellele ka tagasi anda. 

“Me võime istutada puid, aga mets on midagi enamat kui selles olevate puude summa. See on omalaadne struktuur ja olend – intelligentne, suhtlusaldis ja dünaamiline. Enne puude istutamist on esmalt vaja metsast unistada, seda väljendada ja tunnetada. Enne metsa loomist on meil endil vaja olla mets,” räägib Bernd. 

Vihmametsa taastamine – alustada tuli nullist st mullast

Vihmametsa taastamist tuli alustada mullast, kui tähtsast elurikkuse kandjast ja maa tervise indikaatorist. Bernd tõi ühest Austria laborist sobiva mikroorganismide segu, mille abil algas mulla ülesehitamine. Lisandus seente biomassi kultiveerimine ja alles siis sai hakata viljakale pinnasele puid istutama. Ajapikku konstrueeriti endises külas majad ja veesüsteem. Yukatan on tuntud oma maa-aluste jõgede ja avatud kaevu meenutavate veesilmade (chultun) poolest. Samuti rajati oluliste sündmuste tähistamiseks ja pühitsemiseks rituaalipaik, mille oluliseks osaks on tseremoniaalne saun (temazcal), nagu vanasti kombeks oli. 

Kogu protsess osutus ka suureks isiklikuks transformatsiooniks. Bernd mõistis, et varasem kultuuriline taust oli pannud teda tundma uhkust, kuidas me inimestena looduse üle domineerime. Kasvades üles lääne kultuuriruumis, oli ta tugevalt mõjutatud René Descartese filosoofiast, mis tõstab esikohale mõistuse ja mõtlemise selmet intuitsiooni ja tunnetuse kasutamise. 

Bernd võtab inimkäitumise kokku sõnadega:

Võtame maalt mida vajame, tapame selle, mida me ei vaja. Nimetame seda progressiks ja tunneme rõõmu oma ülemvõimust, lihtsalt harjumusest, ilma selle üle mõtlemata.

Sellist teguviisi saadab tavaliselt veel kasvule ja kvantiteedile suunatud teaduslik ning majanduslik õigustus. Küsitavaks osutusid tema jaoks enamus ülikooli ajal õpitud teadus- ja majandusteooriaid, mis justkui lubasid meile toota küllust ja jõukust, ometi tuli valusalt tunnistada, et lõikame hoopis vaesust. 

Mets kui õpetaja

Juba sajandeid tuntud silvikultuuri kontseptsioon tuleb ladinakeelsest sõnast silvi, mis tähendab metsa. See on rakenduslik teadusharu metsaökoloogiast ja metsa kasvatamisest, mis eeldab metsa ökosüsteemide sügavuti mõistmist, hõlmates ka metsa esteetilised, puhkeaja ja muud funktsioonid. Tõeline taipamine tuli Berndil aga alles Yukatanis, kus iidsete maiade intuitiivsest tarkusest saadud kogemus ja inspiratsioon andsid talle metsanduseksperdina avara vaate ja arusaama jätkusuutliku eluviisi tulevikust. 

Meil valitseb täna eraldatusel põhinev maailmapilt, levinud arusaama järgi on mets omaette üks asi ja inimeste kogukond teine, tegelikult oleme aga palju rohkem sarnased ja seotud kui sageli taipame,” räägib Bernd. 

Saksa teadlane Peter Wohlleben, keda võib pidada Berndi mõttekaaslaseks, kirjutab oma raamatus “The Hidden Life of Trees” (Puude salajane elu inglise k): “Valitsev akadeemiline vaade ütleb meile, et puud on omavahel konkurendid, kes võistlevad üksteisega valguse ja ruumi pärast, kuid minu avastuse järgi toimib tegelikult kõik vastupidi – puud on väga huvitatud, et iga nende kooslusesse kuuluv kogukonna liige ellu jääks.”

Ta räägib ka metsaveebist, sellest kuidas puud rünnaku alla sattudes omavahel juurte ja seenevõrgustiku kaudu teiste nende kõrval seisvate puudega (sarnaselt meie närvisüsteemile) signaale jagavad. Wohllebeni analüüside kohaselt käituvad puud kui perekonnad ja kogukonnad ning meil on nende pealt võimalik õppida, näiteks kuidas konkurentsilt rohkem koostööle orienteeruda. 

Mets kui kogukondade looja

Kogukonna loomine peab olema teadlik protsess, mis eeldab uue suhte loomist metsa ja loodusega, mõistes seejuures, kuidas mets kogukondi ehitab. Mets ei ole ainult üksikute puude kogum. Ka metsa kogukonnas on oma liider – heade pärilike kasvuomadustega emapuu, mis määrab kogu ümbritseva kvaliteedi. Vana ja küpset metsa võib vaadelda kui tõelisi kogukonna vanakesi, kes teistega suhtlevad. Kuidas saame aga väärtustada indiviidi ilma, et kaotaksime suure kogukonna vaate, kuidas panna need indiviidid tegutsema ja olema osa tervikust? 

Siinjuures on Berndi sõnul kõige olulisemad kolm faktorit – ruumi, koha ja rütmi loomine. Iga indiviidi väärtustamine selles suures anonüümses ühiskonnas, oma rolli leidmine kogukonnas, pidev harmoonia ümbritsevaga, elu tsüklilisus ja kuidas vana on uuega seotud – seda näitab meile tegelikult mets. Kui mets on kogukond nagu ka ühiskond, kui me teame kuidas mets töötab ja kuidas ühiskond töötab, siis saame selle ka ühendada. Mõistes ja õppides tundma neid mehhanisme, mis loovad ühiskonnas domineerimist ja allasuruvaid võitja-kaotaja suhteid, võiksime kogukonnana liikuda edasi võitja-võitja suhetele, mis eeldab valitseva paradigma muutust. 

Vastandumine ei tööta 

Meil räägitakse palju keskkonnakaitsest ja keskkonnateadlikkusest, kuid selle kõrval on oluline keskkonnateadvuse arendamine. Mis oleks kui jätaksime emotsioonid ja vastandumise kõrvale ning püüaksime päriselt metsa mõista?

Selleks on vaja kasutada rohkem teadlikkust ning arendada respekti kogu elava ees, et saaksime metsaga suhestuda, kontakti luua ja vajalikke tegevusi läbi tunnetada. Jaapanlastel on näiteks käibel mõiste shinrin yoku, mis tõlkes võiks olla metsakümblus. See mõiste tähistab omaette kunsti- ja teraapiavormi, mis hõlmab erinevaid metsaga seotud meelepraktikaid- ja tehnikaid.

Metsa tajutakse elusana, olulise tervendaja, tasakaalustaja ja harmoneerijana, nähakse oma osa selles ja vastupidi. 

Metsateadusega integreeritud tunnetuslik lähenemine ja nn kõhutunde kultuur võiks meid viia kestlikuma metsakasutuseni, andes metsale hoopis sügavama kultuurilis-, sotsiaalse ja ökoloogilise mõõtme, kus metsa roll ei seisne valdavalt puidust tuleneva majanduslike hüvede rahuldamises. Uuringud näitavad, et puidu väärtus on umbes pool metsa ökoloogiliste hüvede väärtusest. Aja jooksul annab metsa ökosüsteem oma erinevate “keskkonnateenustega” seega kordades rohkem tulu kui sealt väljaveetavad ja mahamüüdavad puud. 

Jätkusuutlik vaade

Tänaste teadmiste ja kogemuste juures on meil vastutus kaaluda ning süveneda metsakasutuse mitmekesistesse võimalustesse, pidades silmas kogu tervikut. Üks võimalus ongi vaadata, kuidas me metsast peale puidu tootmise saame ka muid kasutusväärtusi. Olenevalt metsast ja kasvuajast võib raiest saadud aastane tulu jääda väikseks, mistõttu ei ole metsa omamine paljude jaoks majanduslikult perspektiivikas. Sama metsa saab aga kasutada tootlikumalt ja metsamaad vähem kurnavamalt – integreeritud metsaviljelus, seente ja marjade korjamine, puumahla kogumine, puhke- ja teraapiategevus jmt.

Metsaaiad ehk toidusalud, mis on disainitud inspireerituna looduslikust metsast, selle struktuurist ja loomulikest protsessidest, ei ole Eesti kontekstis tegelikult uus mõte. Toidusalusse valitakse inimestele otseselt kasulikke taimi – söödavaid ja ravimtaimi, põõsaid ja viljapuid, käsitöö, kütte- ja ehitusmaterjalina kasutatavaid puidutaimi ning koosluse enda toimimiseks vajalikke taimi, mis aitavad vähendada väetamise tarvet. Maailmas on olemas säästlikumad alternatiivid ka paberi tootmisele, mida võib ilma vett kulutamata teha kaevandusjääkidest.

See võiks anda Eesti erametsaomanikele oma kogukonnas uue väljundi, kes vajavad metsade majandamiseks positiivset rolli ja motivatsiooni. Praeguse trendi järgi liiguvad meil erametsad järjest enam kokkuostjate kätte, sest omanikel puudub sageli metsaga päris suhe ja terviklik vaade. Eelnev ei tähenda, et peaksime jäigalt olema metsa raiumise vastu, vaid otsima metsakasutuses jätkusuutlikumaid lahendusi ja head tasakaalu. Ka Bernd leiab, et liiga ultimatiivne kaitse ei ole hea, sest see viib inimesed metsast (loe: loodusest) veel kaugemale.

Vajame häid lugusid

Me elame täna domineerivate võitja-kaotaja suhete maailmas, ja just põliskultuurid on need, kust saaksime õppida ja leida tuge, et praegu läbikukkuvaid mustreid ja uskumusi muuta. Meie enda rahvapärimuses on silmatorkavalt palju metsaga seotud lugusid, seal elutsevatest loomadest ja üleloomulikest olenditest. Need lood räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks ja mis on neil hingel. Ennekõike jutustab see meist endist – Eesti inimesele on mets alati olnud oluline paik. Kuid meil on lähimineviku pärandina metsaga seoses ka palju eraldatust loovaid hirmusid ja haavu, mis vajavad tervendust ja ümbertegemist. 

Maailm vajab järjest rohkem Berndi-suguseid inimesi, kes õpetavad meile kuidas tervendada, luua ja elada jätkusuutlikult ning elu toetavalt. Tema küla kaugel Yukatanil on kui väike mudel, omaette mikrokosmos, millest on saanud koht, mis jutustab transformeerivaid lugusid ning jagab väärtuslikku praktilist ja vahetut kogemust. See on meie endi valik – luua metsaga päris oma suhe. 

Loo autor külastas Yukatani poolsaarel asuvat ja Bernd Neugebaueri koduks olevat Chan Ká Vergel’i metsafarmi 2019. aasta talvel. 

Bernd Neugevauer kestliku arengu konverentsil “Teadlike kogukondade tarkus” 2018. aastal Eestis

  • Silvikultuur on holistilise lähenemisega metsamajanduse haru. 
  • Permakultuur ehk jätkuloome on looduslikke protsesse järgiv disain, mis läbi minimaalse sekkumise kannab maksimaalseid vilju.
  • Taastava majanduse ja metsanduse ekspert Dr. Bernd Neugebauer kinnitas oma juured Yukatani poolsaarel 1992. aastal. Ta on teinud palju aastaid koostööd kohalike maiadega nende põlise kultuuri ning traditsiooniliste töövõtete uurimiseks ja taaselustamiseks, vahendades seda ka noorematele põlvedele. Temaga koos on tänapäeva maiad taas avastanud vanu ja ajas vastu pidanud esivanemate tehnoloogiaid. Mitmete kogukonnaprojektide kõrval nõustab ta Mongoolia valitsust, kuidas taastada oma kadunud metsad Gobi kõrbes ja teisi sarnaseid projekte üle maailma. Ta on Saksa Forest Stewardship Councili kaasasutaja.
Kerttu Sarapuu

Kerttu Sarapuu

Kerttu Sarapuu on vabakutseline jurist, kirjutaja, säästva arengu hariduse edendaja, loodus- ja mägimatkaja ning tervikliku, teadliku ja jätkusuutliku elustiili huviline. Loe artikleid (1)