Olen viimastel aegadel olnud tõeliselt üllatunud, kui mu sotsiaalmeediapostitused loodusfotodest ja -videotest on saanud nõnda palju sooja vastukaja. Mitte et ma oleksin “meeldimiste” sõltlane, noh, mingil määral ikka on tagasiside meelitav, ent kui üks mu varasuvine video tuules karikakrapõllust kogus üle 52 000 vaatamise ning üle 4000 laigi, olin üsna raputatud. Minu artistilehel on muidu 5500 jälgijat ning mu muusikalised postitused ei suudaks populaarsuselt iial nende loodusteemadega võistelda. Ja hakkasin neil teemadel mõtisklema – mis on looduses see, mis meid nõnda köidab?

Üks mu kena tuttav küsis mõni päev tagasi, et mis mind viimasel ajal rõõmustab. Muidugi on mul hea meel, kui keegi üldse nii tundlikult taipab küsida. Ja vastus tuli lihtsalt: looduses viibimine ning pildistamine! See tähendab – sellel, mida ise naudid ja hingega teed, on lootust kõnetada ka teisi. Muidugi on looduse ilul ja tõepärasusel endal ses suur osa.

Loodus ei oota meilt midagi. Me saame olla looduses ka ise looduslikud, naturaalsed, me ei pea avaldama talle muljet, kandma maski; loodus ei eelda meilt ei edu ega head välimust, ta ei tea ega pea meie nimest, staatusest ning mainest. Ja ka meie ei oota looduselt midagi muud kui ta on. Me austame teda tema iseseisvuses.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (135)