Romet Vaino: sügisene lõhnafilosoofia

Foto: Unsplash

Päikseline oktoober on mind viinud Kasari jõe luhtadele, Pakri poolsaare pankrannikule, Karula kuppelmaastikele ja sealt otsapidi Soomaa avarustesse. Üllataval kombel ei talletu need sügismaastikud minu mällu värviderohke lõuendina, vaid hoopis mingisuguse hoomamatu lõhnabuketina. Seda on raske kirjeldada, kuid kerge meenutada.

Rannikul võttis mind vastu soolane kõduneva vetika lõhn, millisse tungis paiguti magus-küpset vahtralehtede hõngu. Lõhnade eripära on see, et need pole peaaegu kunagi paiksed ja selgelt piiritletavad – need kulgevad maastikel pigem muutuvate hoovustena. Mulle tundub, et see on ka põhjus, miks teadlik lõhnade tajumine sedavõrd stimuleerivalt mõjub. Oled justkui pidevalt “mängus”.

Erinevalt rannikust olid Soomaa lõhnamaastikud minu jaoks segu millestki kõrbenust, alkohoolsest ja igihaljast. Kui esimene neist varjunditest ilmutas end langenud kaselehtedes, siis teine seostus pehkinud haavapuidu ja kolmas rabamassiividega.

Neid kogemusi kirja pannes tajun väga selgelt oma võhiklikkust ja saamatust. Lõhnade tajumises ja kirjeldamises on midagi väga isiklikku, mis esitab kogemuse jagajale lisaks ka karmi keelelise väljakutse. Oma lapsemeelset rõõmu sügiseses metsakõdus on raske jagada, sest lugejal tekivad sama lõhna haistmisel hoopis teistsugused seosed. Seetõttu on sügis minu jaoks omamoodi kursus inimeseks olemisest.

Kõigepealt tuleb selgeks saada märkamine ja meelte kasutamine. Seejärel on vaja kuhjaga empaatiavõimet ja keelelist võimekust, et seda kõike teistega mõistetavalt ka jagada. Tunnistan, et tunnen end päris abitult. Tervest lõputust lõhnade ookeanist püüab mu inimese nina kinni vaid mõned üksikud hoovused ja nendegi kirjeldamisega jään hätta.

Inimene on lõhnade maailmas nagu pime, kes on kaotanud tunnetuse oma näpuotstes.

Loodusmaastikud on selles valguses justkui punktkiri, milles suudame sõrmedega kohmitsedes fikseerida vaid üksikud häälikud. Ent need vähesedki kinni püütud infokillud tekitavad meis jõulist ja kohati isegi pead segi ajavat emotsiooni. Teinekord toimub kõik nii alateadlikult, et me isegi ei märka kuidas üks või teine lõhn meid eufooriasse paiskab.

Sügisest õhkub erilist ürgsust. See lapsemeelne rõõm ja võimetus oma kogemusi lõhnamaastikel arusaadavalt kirjeldada viib meid tagasi kuskile juurte juurde. Minu mõtted liiguvad paratamatult meie neljajalgsetele sõpradele ja nende niisketele ninaotstele. Kui peaksin valima lõhnade eristamise ja nende kirjeldamise vahel, siis on selge, et vahetutele meelelistele elamustele ei ole siin vastast. Seetõttu jäävad sügisestel tänavatel mulle silma just meie karvased jalutatavad, kel see võimekus olemas. Sügiseti tahaksin olla koer!

Meeled kui sahtlid

Lõhnade haistmine jääb oma olemuselt minu jaoks kuskile vaatamise ja katsumise vahepeale. Vaatamises on palju ilu, aga oluliselt vähem emotsiooni kui katsumises. Nuusutamisel puudub otsekontakt lõhnaallikaga, kuid ometigi kannab see endas erakordselt tugevat emotsionaalset mõju. Kui nägemine ja haistmine konverteerida “mõjuühikutesse”, siis üks sõõm lõhna võrdub mitmekordse pilguga.

Minu isiklikul tõlgendusel näib olevat ka teaduslikku kaalu. Teadustöödes on rohkelt teooriaid ja hüpoteese haistmismeele kui emotsionaalse päästiku kohta. Lõhn kannab endas olulist informatsioon kaaslase otsinguil nii loomariigis kui inimeste seas. Lisaks on lõhna kaudu võimalik haista hirmu, mis annab tunnistust selle meelekanali sügavusest. Muuhulgas on haistmismeel meie üks vahetumaid kanaleid ümbritseva maailma tajumisel, sest distants nina ja aju vahel on minimaalne.

Leian end sageli olukorrast, kus tuttav lõhn toob naeratuse näole, kuid seost konkreetse mälestusega ei teki.

Kuskil alateadvuses näib käivat pidu, kuid mõttetasandile pole suvatsetud sellest teatada. Vahel jäävadki sellised olukorrad lahendamata. Just nagu kohatud inimestega, kelle puhul ei suuda ka koos välja mõelda, et kus on varasem elutee teid kokku viinud.

Sellised kogemused on pannud mind mõtlema meeltest kui sahtlitest. Meie viis meelt on kui viis erinevat kanalit mälestuste arhiveerimiseks. Kui õpetaksime end rohkem olema hetkes ja tajuma ümbritsevat läbi oma kõigi viie meele, siis võiksime endaga kaasas kanda hoopis mitmekülgsemaid ja kõnekamaid meenutusi. Kui nägemismälu peaks alt vedama, saame mineviku meenutused üles otsida lõhnade sahtlist.

Mõni asi ei kõnetagi läbi nägemismeele. Näiteks on kollakas-pruunis kaselehtede vaibas jalutamine visuaalselt väga nauditav, kuid asja tõeline võlu peitub hoopis seda saatvas lõhnas.

See kõrbenud kaselehe lõhn viib mind tagasi lapsepõlve, mil saunas käies kasevihast ikka mõni leht kerisele sattus.

Sellest õhkub lõputut rõõmu ja murevabat elu. Kõik asjad ei ole vaatamiseks – teinekord tuleb astuda juurde ja katsuda, nuusutada, maitsta või kuulata.

Just seetõttu meeldib mulle teed ise korjata. Ma tean, et ei saa sellest üksnes meeldiva maitse ja aroomiga kuuma jooki, vaid ka ühenduse selle aja ja ruumiga, milles angervaksa või pärnaõisi noppisin. Vahest on selline emotsionaalne lisaväärtus isegi kõige olulisem.

Meenutades oma mõttevahetusi loodusmaastikel, lähenen asjale hoopis teisest otsast. Konkreetse vestluse asemel hakkan meenutama paika, kus dialoog aset leidis. Visualiseerin maastikku, meenutan lõhnasid ja isegi seda kuidas sammal või puukoor tol hetkel katsudes tundus. Selliselt tunnen, et faktilise info meenutamisest on saanud hoopis midagi enamat. Olen loonud silla, mis võimaldab mul kogetut pea sama intensiivselt taaskord läbi elada. Märkan, et selliselt mineviku ruumi taasluues meenub mulle ka oluliselt rohkem detaile vestlusest enesest.

Niisiis ei maksa imestada miks üks noor mees looduses liikudes sageli kätega üle mööduvate puude libistab või siit-sealt mõne õienupu või puulehe pihku haarab, seda mudib ning seejärel nina alt läbi laseb. Ma ankurdan mälestusi ja talletan ruumi.

Foto: Romet Vaino

Rohkem lapsemeelsust

Meelte ja tajude maailmas ei pea suurt teadmist otsima vanadelt õpetlastelt, vaid hoopis väikelastelt. Sügisestes parkides kohtab päevasel ajal neid väikseid sõnumitoojaid igapäevaselt. On vaid vaja kuulata ja märgata.

Vahetu ja aktiivne meeleline suhtlus ümbritseva keskkonnaga ei ole lihtsalt etapp, mis tuleb lapsena korraks läbi teha. See on osa inimeseks olemisest. Kuskilt hakkab vanusega meisse juurduma arusaam, et kõik on juba läbi tehtud ja kogetud. Matkarajal on ikka näha kulgejaid, kes tulnud käed taskus ja pilk telefonis, et jagada jäädvustust sotsiaalmeedias ja lahkuda. Sügavamaks tajumiseks puudub entusiasm, sest puu on ikka puu ja rändlindude hääli on ennegi kuuldud. Kõik on iseenesestmõistetav. Tuimaks muutumine käiks nagu täiskasvanuks saamise juurde. Samal ajal on meie meeled suurest stiimulinäljast kärbunud ja rõõm lihtsatest asjadest kadumas.

Kaasaegses maailmas võiksime võtta endale kohustuse jääda inimeseks. Õpetajad on meil ju olemas. Esimene neist loodus, mis olnud meile koduks 99% meie eksistentsist. Teiseks on lapsed, kes esindavad sageli just seda, millest täiskasvanuna oleme võõrdunud. Kui nende inspiratsiooniallikate toel leiaksime võimalusi mitte alluda liigsele mugavusele ja võõrdumisele, oleks juba päris hästi.

Alustuseks võiks jätta kõrvale igasugused täiskasvanulikud piirangud ja võtta viimast praegusest lõhnade maailmast. Haarakem kaasa oma laps, tuttav koos lapsega või mõni neljajalgne sõber ja laskem ekspertidel end juhendada. Positiivsed emotsioonid ja meeleline pai on garanteeritud.

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (13)