Romet Vaino: näljamängud looduses

Raba I Foto: Romet Vaino

Valdav osas sellest, kes me oleme 35-aastasena, moodustavad mällu talletatud käitumismustrid, emotsionaalsed reaktsioonid, alateadlikud harjumused ja uskumused. Võib öelda ka nii, et oleme oma vaba tahte kaotanud programmile. Läbi elatud minevik saab prognoositavaks tulevikuks.

Rutiin teeb meist katkise plaadi vinüülimängijas, mis hüppab ikka ja jälle poole mängimise pealt algusesse tagasi. Kuigi pikaajalisele visioonile allutatud elurütmis pole iseenesest midagi halba, kaasneb sellega ikkagi oht maksta teatavat varjatud lõivu. Sissekäidud radadel liikudes hakkame kaotama võimet teadvustada oma tegevusi, neid saatvaid valikuvõimalusi ja lõpuks aduda saabuvaid tagajärgi.

Et järgmised 10 aastat ei oleks 3650 sarnaselt elatud päeva, siis on lausa kohustuslik jõuliselt oma argipäeva mustreid lõhkuda. Mitte ainult uusi elamusi otsides ja luues, vaid ka nende tagant sügavamaid äratundmisi üles noppides. Isiklikult tunnen, et üliproduktiivsust kummardavas maailmas, kus iga vaba hetke pärast peaks justkui piinlikkust tundma, on sellisest “teadlikkuse viljade” korilusest saanud vaid vastuvoolu ujujate pärusmaa. Tegelikult on see igameheõigus.

Neist mõtetest ajendatuna otsustasin enne saabuvat pööripäeva end mitmeks päevaks kodumaa looduse kätesse usaldada. Et tegemist on minu jaoks tuttava keskkonnaga, leidsin võimaluse enda ja loodusmaastiku vahelise suhte selleks perioodiks hoopis teistsugustele alustaladele asetada. Otsustasin osa võtta ellujäämiskursusest.

Sõltumine looduslikust toidubaasist ja haavatavam olek loodusjõudude, putukate ja õnnetuste ees käivitas minus terve ahela ilmutusi. Näib, et kitsikus võib tõepoolest olla valgustav. Alljärgnevalt mõned “sähvatused”.

Raba I Foto: Romet Vaino

Vaikus koorib identiteedi

Juuni keskpaik pakub metsas seiklejale valdavalt erinevaid juurikaid, mida maapinnast välja kiskuda. Kuid neidki pole igalpool, rääkimata pingutust nõudvast ülesandest. Aga see on vähene taimne toit, mis praegu toidab.

Sellised piiratud tingimused sillutavad jõudsalt teed vaikuseni. Kaob huvi teistega suhelda. Tõenäoliselt peitub selle taga ka alateadlik signaal, et tühja loba jaoks energiat lihtsalt ei kuluta. Kui täiskõhuga kipub aju vaikust pea alati oma fantaasiatega ahistama, siis lehtede ja rohukõrte toel elamine mõjub meie “protsessorile” väga vaigistavalt.

Niisiis, sellised tingimused juhtisid mind seisundisse, mida on argipäevaselt üsna raske saavutada. Kiht kihi haaval hakkasin välja kooruma kõigest sellest, mis sotsiaalne keskkond on mulle külge kleepinud. On ääretult vabastav sellisest kuvandist ja sellega kaasnevatest kohustustest, eeldustest ja ootustest hetkeks lahti lasta.

Seal ma siis olin, mingisuguses paljaks kooritud algolemuses, täis elutahet. Mul ei tulnud pähegi mõelda, mis toimub kodus või mida teevad lähedased-tuttavad. Oleksin nagu oma argipäevaelu unustanud. Hingasin sisse seda keskkonda ja läbi iga hingetõmbe jõudsin kõige ümbritsevaga aina enam ühele sagedusele. Teadlikkus ümbritseva osas kasvas. Nagu kasvas ka taju endast kui osast suurest tervikust.

Silmad haarasid üha paremini söödavaid taimi ja tuvastasid aina kindlamalt maastikutüüpe, kus neid leida võiks. Mistahes loodusande tarbides käis iga ampsuga kaasas selge äratundmine, et saan osa looduse aineringest. See omakorda võimendas lugupidamist ja austust emakese looduse ees.

Rabajärvest kala püüdes mõtlesin, et ühele tõelise kütt-korilase eluga käib kaasas kohustus hoida end toitval keskkonnal alati kätt pulsil. Kala fileerides või söödavaid taimi korjates avaneb meile pilt nende tervislikust seisundist, mis omakorda peegeldab keskkonna tervist laiemalt. Need on kui omamoodi häirekellad, mille vallandumist ükski jätkusuutlikult tegutsev olend ei tohiks eirata.

Hoolimine oma elukeskkonnast on sellisesse eluviisi sisse kirjutatud. Mäletan end veel poolunisena mõtlemas, et mis hetkel meil need asjad nii valesti läksid, et tänaseks sellisesse maailma oleme jõudnud.

Raba I Foto: Romet Vaino

Parim hetk on praegu

Äärmuslikel ja ebamugavatel olukordadel on imetlusväärne võime kahandada meie mõtlemise ajalist horisonti. Kui on vaja ellu jääda, siis kaob kurnav vajadus eilseid muresid ja probleeme pidevalt järgnevatesse päevadesse edasi kanda. Energia hakkab kuluma hoopis olevikus eksisteerimisele.

Looduses liikujaid kimbutavad sel aastal erakordselt suured sääseparved. Kui minu jaoks saab üldse looduses midagi ebameeldivat olla, siis on selleks just sääsed ja kihulased. Igapäevaelus õnnestub neile ikkagi mingisugune piisav leevendus leida, kuid need ööd ja päevad kulusid valdavalt vabatahtlikule “doonorlusele”. Sellistes tingimustes oli tegemist elu paratamatusega – ma ei saanud selle muutmiseks midagi teha.

Ent ühel hetkel on võimalik selle kõigega leppida ja leida mingisugune sisemine rahu. Kannatada ära need magamata ööd ja lõpuks leida end rabamaastikult kirjeldamatus rõõmus, sest sääski ei ole. Selline määramatuses ja paratamatuses elamine äratabki ellu väljasuremisel olevad nähtuse nagu rõõmu lihtsatest asjadest. Sellest veel kaugemale vaadates tekib mõistmine, et ihalus igavese õnne järele on allumine täielikule pettusele. Tegelikult vajame ikkagi kõikide meile omaste emotsioonide tundmist – just sellest tekib elule äratuntav nägu. Me ei taha ju kulgeda tühjuses, kus puuduvad värvid ja piirjooned.

Ühtlasi aitab selliste hetkede kogemine ära tunda, et millal oleme kaldumas absurdsusele ja näeme paratamatust seal, kus seda pole. Mulle tundub, et pehmekeste maailmas on põhjendamatutele vabandustele ohtlikult palju ruumi ja voli.

Kogemus tuhmub

Umbes 60 tundi, mustmiljon sääske, 6 puuki ja kümneid näritud juurikaid hiljem lahutasid mind tsiviliseeritud elust vaid mõned kilomeetrid. Minu jaoks oli see antud katsumuse kõige erilisem ja meeldejäävam osa. Ma tean, et ajahammas hakkab seda mälestust järgemööda kustutama ja just seepärast kirjutan selle siinkohal ka lahti.

Olin jõudnud metsaradadelt heinamaade vahele.

Jalge alla jäävas tees oli üha enam tunda inimese kätt. Sääskede hordid näitasid hõrenemise märke. Näole kerkis seletamatu muie. Nautisin sooja suvist tuult ja nuusutasin kõikvõimalikke erinevaid lõhnasid niipalju kui tänavune kuiv kevad seda üldse lubada saab.

Ühel hetkel hakkasin hoogu maha võtma, sest taipasin, et astun tagasi mulle tuttava maailma lävepakule. Mul oli tunne nagu ootaks mind auto juures mingisugune kostüüm, mille pean endale nüüd uuesti selga tõmbama. Koos selle mõttelise riietumisega adusin kaotavat ka hetkel veel käes olevaid ülivõimeid – näha asju suuremas plaanis, näha neid hoopis teistsugustest perspektiividest ja vaadelda iseenda elutegevuse laiemaid mõjusid endale ja teistele.

Mõtlesin, et vähemasti mõnda aega peaks see metsast saadud haldjatolm mind saatma kuni lõpuks tundmatusse haihtub. Juba paar päeva hiljem tunnen, kuidas mu elu on täis elurõõmu halvavat müra. Aga seesama taju saab olla omamoodi majakaks, mis lubab teha muutusi parema enesetunde suunas. Nii puhtast infoväljast naasnuna on väga kerge mõista, et meil on täielik vabadus astuda välja mürgistest infoväljadest ja nende kandjatest, olgu selleks inimesed, meediakanalid või midagi kolmandat. Jääb vaid üle loota, et osa nendest äratundmistest pudeneb ka mind ümbritsevatele inimestele ja pakub neilegi mõttekohti oma elu ümberjutustamiseks.

Kõige toredam on siinkohal tõsiasi, et suvi on alles algamas ja oma hingesoppides kolamist keset suveöid ja -hommikuid jagub meile kõigile veel kuhjaga. Võtkem see aeg!

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (27)