Romet Vaino: kahe maailma vahel

Kõrgemäe I Foto: Romet Vaino

Hilissuvi on minu jaoks meie aastaringis üks kõige erilisemaid perioode. Seekord jääb seljataha eriti kuum ja kuiv kevad-suvi, millest õhkas omamoodi lapsepõlve muretut kergust. Vaid valgete suveööde jahedamas embuses käis vaimselt horisondilt läbi sügavamaid enesepeegelduslikke mõtteid ja küsimusi.

Miskipärast on nii, et kohe, kui augusti pimedate ööde saabudes tähekaart lahti rullitakse, hakkab midagi meie psüühikas muutuma. Eredad täpikesed tumedas taevalaotuses tooks justkui meeldetuletuse, et oleme vaid mikroskoopiline osa millestki väga palju suuremast. Me muutume teadlikumaks kosmilisest ruumist meie ümber.

Tajun oma seisundi muutumist läbi arengute loodusmaastikel: ööd hakkavad minuthaaval hämarduma ja koos sellega jääb õhtuses lindude kooris lauljaid üha vähemaks. Hetkeks saabub kesksuvine vaikus, mida peagi hakkab täitma öine ritsikate koor. Päikeseloojangul ilmuvad nähtavale säravamad taevakehad – Veenus, Jupiter, Marss. Minus tekib äratundmine, et jahedus ja pimedus ei ole enam kaugel. See pole hirm, vaid arusaam, et soojast tuleb võtta viimast.

Iga päevaga jääb päike aina kauemaks silmapiiri taha. Mida tugevamalt kosmiline ruum end mu öistel jalutuskäikudel ilmutab, seda rohkem märkan tähelepanud liikumist ümbritsevalt sisemusse. Aastaring on mind kandnud kahe maailma vahelisele lävepakule. Küsin endalt, et mida on mul seljataha jäävast kaasa haarata ja kuidas eesootav vastu võtta?

Meelelised kogemused ennekõike

Mõne päevast eest leidsin end keset pimedat rabalaotust. Tegelikult oli see taotluslik ettevõtmine kasutada ära pilvitut taevast perseiidide ja ammuigatsetud Linnutee vaatamiseks. Ühel hetkel langes õhutemperatuur sedavõrd madalale, et mõistus hakkas vägisi magamiskoti poole kiskuma. Samas painas mind pikaaegne soov ujuda rabalauka peegelduvas tähtedesäras. Ühel hetkel taipasin, et olin laskunud täiesti arutusse kaalutlusse. Siin ei olnud mingit valikut – marss vette!

Seista lauka kaldal, jalad külmas ja märjas turbasamblas, heita seljast riided ja silmitseda peakohal avanevat kosmost on nii füüsiliselt kui vaimselt väga paljastav kogemus.

Seisad keset pimedust ja vaikust, vaatad valgusaastate kaugusel säravaid täheparvesid ja galaktikaid, kuid tunned nagu seisaksid peegli ees.

Järgmisel hetkel tõmbad sügavalt hinge ja sukeldud sätendavasse laukasse. Keskkonnavahetusest tingituna kaob hetkeks ümbritsev ruum ja tähelepanu lukustub üksnes sinu kehasse. Mõneks sekundiks unustad tähed, raba, lähedased ja kogu ülejäänud maailma.

Kõrgemäe I Foto: Romet Vaino

Peagi toimus kohanemine ja mu mõistus võttis ühiku haaval kaotatud maailmapildi tagasi. Unustasin end ilmselt liiga pikaks sinna selili hõljuma, sest laukast välja ronides sain osaks kergele külmatundele ja peapööritusele. Viimane tekkis tõenäoliselt liiga pikast tähtede imetlemisest.

Võtsin lonksu angervaksateed ning pugesin magamiskotti. Kuna õhutemperatuur langes alla 10 kraadi ja külm oli kehas, siis oli tükk tegemist, et magamiskotis värinavabalt hommikuni vastu pidada. Nagu ikka, hakkad sellistel hetkedel mõtlema, et milleks end sellistesse olukordadesse paned.

Mulle meenus Will ja Ariel Durant’i esseede kogumik “Ajaloo õppetunnid” (“Lessons of history”), milles muuhulgas juureldakse ka kõige fundamentaalsemate bioloogiliste õppetundide üle. Durant’id leiavad, et kuna loodus ei ole lugenud Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni ega Prantsuse revolutsiooni inimeste ja kodaniku õiguste deklaratsiooni, siis pole keegi meist sündinud vaba ega võrdsena. Oleme aheldatud oma vaimse ja füüsilise pärilikkuse ning oma ühiskonna kommete ja traditsioonide külge.

Kes läheb keset pimedat augustiööd omapead laukasse ujuma? Miks peaks üldse keegi sellise teekonna ette võtma – rühkima räätsadel läbi raba? Need on sageli esinevad küsimused, mis minu jaoks väljendavad omamoodi normidest koosnevat müüri, millega inimrühmad end kinni laovad.

Kui käesolev suvi mulle midagi suurt õpetanud on, siis see on teadlikkus seada isiklikud kogemused kõrgemale grupisisestest tavadest või normidest. Samuti eraldada kogemustest hinnangud – vihm pole halb ja päike pole hea. Need on kõigest erinevad kogemused.

Kõrgemäe I Foto: Romet Vaino

Liikuda, liikuda, liikuda

Oma viie meele tööshoidmise kõrval olen ka oma keha varasemast palju enam maastikele viinud. Ilmselt on neil kahel tegevusel ka väga tugev seos. Erinevate stiimulite tajumiseks tuleb ju vahetada keskkonda enda ümber.

Ma ei oma täpset statistikat, kuid julgen arvata, et läbi suve olen keskmiselt liikunud sada või enam kilomeetrit kuus ja seda peamiselt räätsadel mööda rabamaastikke. Tegemist ei ole olnud mingisuguse treeningplaani täitmisega, sellest on saanud mu elu loomulik osa. Pea iga päev on pakkunud higistamist ja vaeva. Vahel rohkem vahel vähem. Vahel ka siis kui üldse ei taha või ei jõua.

Võrreldes perioodidega, mil leidsin sportimiseks mõned päevad nädalas, on enesetunne ehmatavalt palju parem. Tajun suuremat vastutust sundida end liikuma, sest läbi selle paraneb märgatavalt ka minu vaimne heaolu. Leian end oma mõtetega üha rohkem just eksisteerivast hetkest, mitte minevikust ega tulevikust. Lisaks hindan palju kõrgemalt hetki, kus ma parasjagu tegevuses pole, sest enam ei ole iseenesestmõistetav istuda toolil või lamada voodis.

Selliseid mõtteid mõeldes tunnetan selgelt eelpool mainitud norme. Meid saadavad tõekspidamised soovitusliku füüsilise koormuse kohta, kusjuures kõik kipub kalduma ikka sinnapoole, et tehkem minimaalselt (et jumala eest viga ei teeks endale!) .

Minu jaoks kiirgab sellest läänelikku maailmavaadet, et oluline on inimesel maksimaalselt kaua hing sees hoida, ükskõik kui närtsinud see tegelikult ka ei oleks.

Leidsin oma mõttekäigule tuge ka USA füüsikateoreetiku ja teaduskirjaniku Sean Carroll’i arvamusest, et Ühendriikides käiakse surmaga kohutavalt halvasti ümber. Vanad ja väetid eraldatakse sageli oma lähedastest ja pannakse haiglasse, kuigi just lähedus võiks elu viimastel hetkedel olla see, mida inimesena vajame. Tõenäoliselt ei erine meie kultuuriruum sellest kuigi palju. Meditsiin võib pakkuda inimesele mõned täiendavad hingetõmbed, kuid võtab talt tähenduslikuma lõpu.

Sellest inspireerituna lähen seekord tubasemale sügisele vastu üsna mässumeelse plaaniga. Tahan räätsadel rabalaugastesse ujuma jalutada kuni on vaba vett, tahan asfalti asemel joosta künklikel metsaradadel, tahan lõkke ääres soojendada oma külmast kangeid käsi. Ma ei taha kirjutada neid ettevõtmisi nädalavahetuse arvele, vaid otsida igapäevaselt võimalusi nende elluviimiseks. Võibolla saan külma või väänan jala välja või tabab mind mõni muu õnnetus, aga lõppude lõpuks on elu ikkagi elamiseks, mitte surma ootamiseks.

Kõrgemäe I Foto: Romet Vaino
Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (13)