Romet Vaino: pilguvahetus kevadega

Foto: Romet Vaino

Parasvöötmes elamine on minu jaoks suur privileeg. Meeleseisundite muutused läbi nelja aastaaja on kui vaimne praktika, mida ekvaatoril elavad rahvad ette ei kujuta. Ent aastaaegade vaheldumisest üksi ei piisa – nende tõeliseks tajumiseks vajame ka sobivat keskkonda. Peab olema piisavalt vaikust ja ürgsust. Kohati isegi kerget aukartust, et tähelepanu oleks teravdatud. Just selles mõttes on raba minu jaoks omamoodi tempel, millel kõik need eeldused olemas.

Kõige erilisemate ja vahetumate kogemuste saamiseks tasub sellesse pühasse kotta astuda üleminekuperioodidel – päikesetõusul või -loojangul. Rõhutan seda eriliselt oma hiljutise taipamise valguses, mil tee viis mind rappa just üheks pilvituks päikeseloojanguks. Kevad kalendri järgi selleks ajaks kestnud juba nädalaid. Nii mõnigi soojem päev oli minult välja meelitanud sisemise tõdemuse – “jah, lõpuks ometi kohal!”

Kuid tol pilvitul aprillikuu õhtul rabalaukaid pildistades mõistsin, et tegelikult on käesolev hetk esimene, mil ma vaatan kevadele täielikult silma. Pealiskaudne teadmine kevade kohalolust oli asendunud millegi palju sügavamaga. Minust oli saanud tunnistaja ja osaline suurte loodusjõudude ristteel.

Teadmisest tundmiseni

Loodus on mulle õpetanud, et ma tean liiga palju, aga tunnen liiga vähe. Märkan ikka ja jälle kuidas tahan loobuda nii mõnestki ettevõtmisest, sest arvan teadvat kuidas see mulle mõjub. Tol õhtul olin jalutamas mööda rabani viivat metsateed kui äkki tabasin end iseendaga sõbralikku dialoogi pidamas. Meenutasin kuidas olin tunnike varem olnud loobumas mõttest rabas päikeseloojangut nautida. “Eks seda ole nähtud küll ja ega praegu rabataimedki õitse, milleks punnitada?!” Sõltumata sellistest tugevatest sisemistest avaldustest oli miski minus siiski need pealiskaudsed vastuväited seljatanud. Niisiis patsutasin endale mõttes õlale.

Rabaservale jõudes võtsid mind vastu õrnsoojad õhtused päiksekiired. Tundsin, kuidas see pealiskaudne kõiketeadja minus oli eksinud – ka viiesajas päikeseloojang rabas on nagu esmakordne kogemus. Ometigi on seda nii kerge alahinnata. Minus võttis võimust hingerahu ja tänulikkus vastu võetud otsuste üle. Vaatasin laugastelt peegeldavaid kiduraid mände ja mõtlesin, et kust see kõik tuleb? Millest tekib see seisund, milles me arvame end teadvat kuidas asjad käivad ja vaatame elu kui üht elementaarset ja iseenesestmõistetavat kogemust?

Tõmbasin räätsad jalga ja mõtlesin, et isegi minusugune loodushull pole iseenda eest kaitstud.

Sellise taipamise tulemusena otsustasin oma teadmised üle parda heita. Nüüd oli aeg keskenduda tunnetusele ja maastikuga vahetult suhelda. Muide, viimast toetab raba väga hästi. Eriti soojematel perioodidel. Õõtsuv jalgealune, kevadine sulavesi ja kerge ohutunne nõuavad kohalolu. Selles mõttes kõnetab raba igat sinna sattunud hingelist.

Kui seljataha jäetud talv oli pakkunud endasse süübimist ja meelelist nälga, siis kevad suutis selle tõsidusekoorma alt välja tuua ammu igatsetud lapsemeelsuse. Väike provokatsioon käib asja juurde – sõtkusin suure rõõmuga lainetaval turbavaibal, vesi poole kummikuni. Seekord külge märjaks ei saanud. Aitäh rabamändidele, kes hullunud inimesele õigel ajal “käe” ulatasid! Küllap see ongi tõeline elu – eksisteerimine piiril, kus ühelpool terendab hädaoht ja teiselpool tuimestav mugavus.

Kohmetu vaatleja

Päikese kadumine metsapiiri taha andis peagi voli millelegi väga erilisele. Rabalaugastele hakkasid laskuma üha saabuvad hanede ja laululuikede parved. Mida rohkem neid saabus, seda valjemaks läks ümbritsev ruum.

Laululuiged olid valinud kaugema ja suurema rabajärve ning andsid endast märku läbi kurvapoolsete huigete. Neile laulsid vastu metsapiiril häälitsevad sookured. Sellesse häälte koori suutsid end veel mahutada tedred ja koovitajad. Kodumaa üks vaiksemaid maastikke oli hetkeks täitunud võimsate vokaalidega.

Kaunitele häältele andsid täiendavaid varjundeid rännuliste omavahelised kraaklemised laugastel ja laululuikede tekitatud võimas vee pladin, mis kahises üle terve raba.

Rohurikkamates laukasoppides võis veepinnal näha kellegi tumedaid selgasid. Ka haugide jaoks oli kätte jõudnud kevad, mis tähendas kudemisaja algust. Erinevalt laululuikedest-hanedest on nemad suurest rändamisest küll priid, kuid elu maitset aitavad neil säilitada muud ohud ja väljakutsed.

Kõik need meelelised elamused lõid minus mingisuguse voolus olemise tunde. See kosmiline kulg oli konkreetne ja ühesuunaline. Käivitatud ürgsete jõudude poolt. Kõik osalised siin teadsid, mis nad tegema peavad. Välja arvatud üks inimhing, kes oli emotsionaalsest erutusest sattunud kaootilisse vabakulgemisse. Tükike temast voolas selle kõigega kaasa.

Ma ei teadnud esiti, mis mind sinna toonud oli. Kuid avanud end elu paratamatustele nagu vajuv rabapinnas ja oht saada märjaks, leidsin end hoopis ehedamast ja elamisväärsemast reaalsusest. See oli terviklik taipamine, sest hakkasin nägema oma kogetu peegeldusi kõiges ümbritsevas.

Mõistsin, et loodus on loomult õnnelik, sest jagab erinevalt inimesest oma õnne ainult eksisteeriva hetke peale.

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (12)