Kui palju loodus väärt on? “Ettevõte ja ülikool”

Raba. Foto: Marianne Ots.

Loodusel ei ole turuhinda, merele vaatamine ei maksa midagi, või siiski? Kui on müügil kaks täiesti identset korterit, ühe korteri aknast avaneb vaade merele, teise korteri aknast aga naabermaja akendele, siis merevaatega korteri eest ollakse valmis rohkem maksma. Uuringud on näidanud, et vaade veekogule võib elukoha turuväärtust suurendada isegi kuni 127%.

Rubriigis “Ettevõte ja ülikool” kirjutavad Tallinna Ülikooli teadlased kord kuus ühel ühiskondlikult ja majanduslikult olulisel (tuleviku)teemal. Rubriigi eesmärk on näidata võimalusi, mida ettevõtetele ning avalikule ja kolmandale sektorile pakub koostöö ülikooliga. Seekordse artikli autorid on Tallinna Ülikooli loodusteaduste instituudi teadur Marko Vainu, Tallinna Ülikooli rekreatsioonikorralduse dotsent Mart Reimann ja Keila abilinnapea Maret Lepiksaar.

Kuidas peaks kohalik omavalitsus otsustama alevi kõrval olev metsa väärtuse üle? Kas võtta see maha, et rajada asemele tehas, mis võimaldaks luua uusi töökohti ja pakkuda kohalikele sissetulekut? Millal peaks eelistama kohalikke elanikke, kes elavad selles alevis justnimelt heade puhkevõimaluste tõttu ning võivad ära kolida, kui piirkonna rekreatiivne väärtus kahaneb? Selleks, et väärtusi võrrelda, tuleb väärtus muuta samamõõtmeliseks teiste ressurssidega, s.t leida ressursi väärtuse rahaline ekvivalent.

Kuidas hinnata looduse väärtust?

Looduse väärtuse hindamiseks kasutatakse mõistet “ökosüsteemiteenused” (ecosystem services) või ka terminit “looduse hüved”. Selle abil püütakse käsitleda kompleksselt kõike head, mida inimkond looduselt saab. Termin võeti kasutusele, et ökosüsteemide seisundi halvenemist ja elurikkuse kadu üksikisikutele, ettevõtetele ning avalikule sektorile paremini selgitada. Selleks kirjeldatakse ökosüsteeme kui üksusi, millel on võime pakkuda majanduslikus mõttes kaupu ja teenuseid, mis rahuldavad inimese vajadusi otseselt või kaudselt.

Ökosüsteemiteenused jaotatakse varustavateks, reguleerivateks, säilitavateks ning kultuurilisteks. Varustavad teenused on kõik need, mida inimene saab ökosüsteemilt näiteks toidu, vee, puidu jt materjalidena. Reguleerivad ning säilitavad teenused on aineringe, mullateke, fotosüntees ja elupaigad ehk teenused, mis mõjutavad kliimat, vee, õhu ning mullakvaliteeti, veevarusid, üleujutusi jne. Kultuurilised teenused on sellised, millega loodus pakub esteetilist ja vaimset naudingut, olles lõõgastumise koht, uute teaduslike teadmiste allikas jne.

Kõige lihtsam on hinnata varustavate teenuste väärtust, kuna tegemist on turuväärtust omavate “kaupadega”, reguleerivate ja kultuuriliste teenuste puhul on see keerukam. Siit tuleneb ka põhjus, miks üldjuhul kiputakse rääkima ainult varustavate teenuste väärtusest ja näiteks metsadele omistatakse rahaline väärtus ainult puidu hinna järgi (paremal juhul lisatakse juurde ka sealt korjatavate marjade ja seente hind). Jõgede väärtust hinnatakse sealt potentsiaalselt ammutatava tarbevee või hüdroelektrijaamades toodetava elektrienergia hinna põhjal; soode väärtust turba hinna järgi jne. Ometi pole keeruline ette kujutada, et rahasse saaks arvutada ka näiteks looduses aktiivselt või passiivselt puhates inimestele lisanduvad tervena elatud aastad, rääkimata kulutustest, mis tuleks teha heitvee puhastamiseks, kui looduslikud ökosüsteemid sellele järelpuhastust ei teeks ning reoveepuhastitest peaks välja tulema joogivee standarditele vastav vesi.

Miks ei nähta puude taga jõge?

Looduses viibimine on Eesti elanikele oluline. Värskeima keskkonnateadlikkuse uuringu andmetel (2020) veetis küsitlusele eelnenud aastal looduses korduvalt aega 80% vähemalt 15-aastastest Eesti elanikest ning nad kõik tarbisid seda tehes kultuurilisi ökosüsteemiteenuseid. Et tegemist ei olnud vaid koroona-aasta anomaaliaga, kinnitavad varasemad keskkonnateadlikkuse uuringud – 2018. aastal oli see protsent 73 ja 2016. aastal 84.

Ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse tellitud looduspuhkuse uuringu (2020) tulemustest selgus, et põhimõtteliselt kõik inimesed, kes käivad sisereisidel, teevad selle raames ka retki loodusesse. Kõige enam (47%) eelistavad inimesed looduses olles viibida mere ääres ja teiseks eelistuseks (40%) on mets. Uuringust ilmneb, et looduspuhkus tähendab inimeste jaoks eeskätt vaikuses lõõgastumist ning inimeste endi arvates nad teenuseid sellega seoses ei tarbi. Ehk et ei osata mõtestada, et mets ja meri oma lõõgastava ning rahustava toimega tegelikult pakubki justnimelt seda lõõgastusteenust.

Selleks, et puhkamisega seotud ökosüsteemiteenused oleksid (paremini) tarbitavad, peavad teinekord samme tegema nii avalik sektor kui ka ettevõtjad.

Näiteks metsal, sool, jõel või järvel võib olla küll potentsiaalselt suur rekreatiivne väärtus, kuid kui inimesed sellele ligi ei pääse või seal spetsiifilisemat varustust nõudvat looduspuhkuse teenust ei pakuta, siis jääb see potentsiaal realiseerimata ehk ökosüsteemiteenused tarbimata. Samas loob halb ligipääs atraktiivsetele objektidele head võimalused ettevõtjatele pakkuda eksklusiivset loodusturismi teenust.

Ometi ei ole loodusväärtuse nägemine sugugi ilmselge. Näiteks hiljutises uuringus (vt allpool) Loode-Eesti jõgede kohta selgus, et kuigi peaaegu kõigi jõgede ääres on majutus- ja toitlustusasutusi, siis enamik neist ei kasuta jõe lähedust enda reklaamimiseks. See viitab, et ettevõtjad ei teadvusta jõge väärtusena, mis võib suurendada nende enda pakutavate teenuste väärtust. Ometi suurendaks veekogu lähedus paljude klientide silmis majutusasutuse atraktiivsust võrreldes majutusasutustega, mille läheduses veekogud maastikku ei rikasta.

Seega võiksid konkreetselt looduspuhkuse teenuseid või ka üldisemalt loodusest ümbritsetud majutusteenuseid pakkuvad ettevõtted julgelt kasutada selliseid reklaamlauseid nagu “Tule naudi Valgejõe pakutavaid hüvesid” või “Avasta, milliseid ökosüsteemiteenuseid meie ümbruse metsadel ja soodel sulle pakkuda on”. Rohepöörde ning noorte hulgas järjest laiemat kandepinda haarava keskkonnateadlikkuse kontekstis tõmbaks see kindlasti tähelepanu.

Kohaliku omavalitsuse ülesanne number üks on ehitada sild

Lääne-Harju Koostöökogu tellitud Eesti jõgede puhkemajandusliku väärtuse uuringus (2021) hinnati kaheksa Loode-Eesti jõe (Veskijõgi, Vihterpalu, Kloostri, Vasalemma, Keila, Maidla, Vääna, Pääsküla) puhkemajanduslikku potentsiaali. Kaardistati nii jõgede olemasolevat puhkemajanduslikku kasutust kui ka looduslikest tingimustest ja infrastruktuuri olemasolust tulenevat potentsiaali. Eraldi hinnati jõgede kasutatavust veematkamiseks, jalutamiseks/matkamiseks jõgede kaldal, suplemiseks, aja veetmiseks jõeäärsetes puhkekohtades, vaatamisväärsuste olemasolu ja eksponeerimist ning majutus- ja toitlustusasutuste olemasolu.

Uuringust selgus, et sillad on üks olulisi veekogudega seotud puhketaristu elemente, mida sageli puhketaristuna ei tajuta ning on rajatud väga askeetlikult, ainsa eesmärgiga tagada võimalus jõge ületada. Kuna aga sild on rajatis, kus ilma erivarustuseta inimesel tekib kõige parem kontakt jõega, võiks senisest enam rajada eelkõige jalakäijate sildu nii, et neilt oleks võimalik turvaliselt jõe voolavat vett vaadelda, kas näiteks käsipuule nõjatudes või pingil istudes.

KOV saab soodustada puhkamisega seotud ökosüsteemiteenuste tarbimist kõige efektiivsemalt tiheasustusalasid läbivate jõelõikude ääres. Neil on suur potentsiaal kujuneda elanike eelistatud ajaveetmiskohaks, kuna voolav vesi on linnalises keskkonnas oluliseks ühenduseks loodusega. Eriti, kui see ei ole kammitsetud betoonkallastega kanalisse, vaid voolab looduslikus või looduslähedases sängis. Aga nii sildu kui muud taristut, mis jõgede või teiste ökosüsteemide atraktiivsust ja ligipääsetavust looduspuhkuse veetmiseks suurendavad, tasub KOV-idel üksi, üheskoos või kolmandat sektorit kaasates loomulikult arendada ka väljaspool tiheasustusalasid. Loodusmaastikel saab jõgede äärde rajada puhkekohti nii mööda maismaad kui vett matkajatele, välja ehitada matkaradu, parklaid, paigaldada infotahvleid. Need annavad võimaluse looduspuhkuse teenuse pakkujatel seda taristut enda teenuste tarbeks kasutades meelitada piirkonda rohkem külastajaid, millest võidab nii kaubandus kui mingil määral ka majutussektor.

Seega KOV saab panustada, ehitades välja taristu, mis tagab elanikele ja külalistele ligipääsu jõe äärde, võimaluse seal jalutada, sportida, lihtsalt aega veeta, sündmusi korraldada.

Kui jõe äärde jõuavad inimesed, annab see ka ettevõtjatele võimaluse oma teenuseid pakkuda. Sel viisil saab KOV olla sillaehitajaks ka kaudses mõttes.

Ühe positiivse näitena saab esile tuua Keila jõe, kus Jõepargi piires on jõeäärsed liikumis- ja puhkamisvõimalused hästi välja arendatud, kuid pargist allavoolu jääv ala on kuni viimase ajani atraktiivse ajaveetmiskohana tundunud ainult vähestele Keila külastajatele. Kohalikud elanikud kasutavad Keilas jõeparki aktiivselt puhke-, terviseliikumise ja harrastuskalapüügi eesmärgil. Koha on üles leidnud ka mõned teenusepakkujad ning koostöös Harjumaa Muuseumiga pakutakse suvel kanuumatku, samuti saab tellida gruppidele SUP-lauaga sõitmist. Muuseumi õuel toimuvad kultuurisündmused, pargis korraldatakse haridusprogramme ning muid parki tutvustavaid üritusi (näiteks 100 tamme pargi piknikud, sildade jooks, linnulauluhommikud, kalastuskoolitused jms). Jõepargi puhkevõimaluste edasiarendamine on jätkuvalt aktuaalne – lähiajal on valmimas rannaplats koos võrkpalli mängimise võimalustega ning puhkepaikadega. Keila jõe promenaad on plaanis välja arendada aktiivseks tegevusalaks.

Jõgede puhkemajandusliku väärtuse uuring annab kohalikule omavalitsusele kindlustunde, et Keila jõepargis tehtud tööd ja arengusuunad pakuvad elanikele ning külastajatele suurt emotsionaalset väärtust.

Nn sildade ehitamist, mida tuntakse pigem era-, avaliku- ja kolmanda sektori, aga järjest rohkem ka teadusasutuste partnerlusena, saab pidada üheks aina levinumaks koostöövormiks looduspuhkuse võimaluste ja elukeskkonna üldisel arendamisel. Üheks näiteks on Loode-Eesti geopargi rajamise algatus, mis eeldab koostöötahet mitmelt omavalitsuselt. Geopargi rajamisega soovitakse tõsta piirkonda külastavate turistide arvu, aga ka kasvatada kogukonna eneseteadlikkust. See loob omakorda võimalusi uute võrgustike rajamiseks ning turismiettevõtluse hoogustamiseks. Sama oluline on arendada koostööd haridusasutustega, et kasvatada noorte teadlikkust, austust ning uhkust oma kodukoha vastu.

Kuidas koos sõudes kaugele jõuda?

Looduse hüvedele väärtuse andmisel on üheks peamiseks väljakutseks, kuidas võtta arvesse erinevate osapoolte arvamusi. Tihtipeale vastanduvadki ühe soov nautida loodushüve ja teise poole soov teenida sellelt majanduslikku kasu; sageli lisandub ka kolmanda osapoole soov – seda loodushüve kaitsta.

Mittemajandusliku hüve (hüvise, efekti) tinglikuks väärtustamiseks (contingent valuation) kõige enam kasutatud meetod põhineb selle tegelike või võimalike tarbijate (kasutajate, väärtustajate) intervjueerimisel, selgitamaks viimaste valmisolekut hüve eest maksta. Adekvaatse tulemuse saamiseks on oluline valimi koostamisel silmas pidada representatiivsuse põhimõtet (Eesti kontekstis ca 1000 vastajat). Uuringu põhjal leitakse vastajate keskmine maksevalmidus ja laiendatakse seda kogu piirkonna maksumaksjatele (Eesti uuringu puhul Eesti maksumaksjate arv).

Tallinna Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli koostöös valmis kolm tingliku väärtustamise uuringut. Küsiti hüpoteetilist maksevalmidust aastas looduslike hüvede kaitseks. Rannikute uuringus presenteeriti viit Eesti rannatüüpi (liivarand, moreenrand, pankrand, kruusa-veeristikurand, möllirand) ning küsiti, kui palju on inimesed nõus annetama meie randade loodusliku seisundi säilitamiseks. Jägala joa uuring tehti enne Jägala joa hüdroelektrijaama käivitamist (jaama käigushoidmiseks suunatakse osa jõe veest enne juga kanalisse ning allpool juga peale turbiinide läbimist jõkke tagasi), vastajate käest küsiti, kui palju ollakse valmis maksma joa loodusliku vooluhulga säilitamiseks. Kolmandas uuringus küsiti maksevalmidust juttselg-kärnkonna elupaikade kaitse ja säilitustöödeks.

Rannikute uuringus oli 75,3% vastanutest nõus vähemalt ühe rannatüübi puhul midagi maksma. Jägala joa uuringus oli hüpoteetiliselt nõus midagi maksma 60% vastanutest; summad jäid 0,06 ja 1278 euro vahele. Juttselg-kärnkonna uuringus väitis kokku 88,3 protsenti vastanutest, et on nõus kärnkonna kaitse eest tasuma, ning maksevalmidus (WTP) jäi 0,1 ja 320 euro vahele. Nullvastuste põhjused kõigis kolmes uuringus võib jagada kolme põhirühma: 1) madal sissetulek ja rahaliste vahendite puudumine; 2) looduse arvutamine rahalistes numbrites on ebaeetiline; 3) selle teemaga peab tegelema riik, mitte kodanikud. Jägala joa uuringus oli tunda ka arvamust, et jälle mingid rohelised tahavad normaalset elu takistada. Jägala joa uuringus oli konkreetne konflikt (vooluhulga vähenemist ohustas elektrijaama loomine) ja seetõttu oli ka nullvastuseid rohkem kui teises kahes uuringus, kus loodusväärtust kahjustav oht oli abstraktsem.

Rannikute uuringus oli ülekaalukalt suurim keskmine maksevalmidus liivaranna puhul (20,1 €) ja väikseim kruusa- ja veeristikuranna puhul (7,2 €).

Liivaranna suurim maksevalmidus ei olnud üllatav, sest liivaranda eelistab enamik inimesi puhkealana sõltumata sotsiomeetrilistest näitajatest (sugu, vanus, haridus, sissetulek jt). Suhtumine pankrannikusse, mis oli maksevalmiduse poolest teine, on aga märksa erinev ja maksevalmidus sõltub palju rohkem sotsiomeetrilistest näitajatest. Randade uuringus tuli väga hästi esile seegi, et oma kodu lähedal paiknevale rannatüübile omistati ka palju negatiivset, mida kaugemal elavad inimesed näha ei osanud. Eesti rannatüüpe esineb ebavõrdselt, kogunõudlus 1 km rannajoone kohta on suurim pankranna puhul – 44 tuhat eurot, teisel kohal oli liivarand – 25 tuhat eurot.

Jägala joa uuringus on Jägala joa väärtuse rahaliseks ekvivalendiks koos loodusliku veevoolu kui keskkonnahüvega 10 miljonit eurot aastas. See uuring võimaldab võrrelda Jägala joa turuvälise ja elektritootmisest saadava väärtuse rahalist ekvivalenti (st võrrelda Jägala joa rekreatiivsest kasutamisest saadavat turuvälist majanduslikku kasu kui loodusväärtust otsese majandusliku kasuga, mis on saadud Jägala joa elektritootmisest). Jägala joa hüdroelektrijaama kavandatavaks võimsuseks oli uuringu tegemise hetkel ca 1500 kW, aastane tööaeg max 2000 tundi ja elektri ostuhind ca 0,1 € kilovati kohta. Seega oleks tootnud elektrijaam aastas 3 miljonit kilovatti elektrit rahalise koguväärtusega 0,3 miljonit eurot. Nõudluskõvera järgi oli Jägala joa hinnanguline rahaline ekvivalent koos loodusliku veevoolu keskkonnahüvega 10 miljonit eurot aastas. Ligi 35 korda rohkem kui elektri tootmise turuväärtus.

Juttselg-kärnkonna kaitseks oli maksevalmidus 300 korda kõrgem, kui kärnkonna liigikaitse töödeks vaja oli. Tingliku väärtustamise meetodi kriitikud on öelnud, et kuna tegemist on hüpoteetilise maksevalmidusega, siis ei näita see inimeste tegelikku maksevalmidust. Kuid meetodi testid turuväärtustega näitavad, et see maksevalmidus on üsna realistlik ja kindlasti näitab ära tendentsid. Kui väärtused ikka erinevad 35 korda, siis ei ole küsimust prioriteetide seadmiseks otsustusprotsessides.

Kokkuvõtteks

Ilu on ja jääb vaataja silmadesse ning diskussioon looduse turuvälise väärtuse üle võrreldes turuväärtustel põhinevate hüvedega on kestnud kaua ja peabki kestma jääma. Ilu ning muud väärtused on seotud erinevate ühiskondlike protsessidega ja sellega seoses on ökosüsteemiteenuste hind ajas muutuv. Väärtuste võrdlemisel on oluline leida vahendeid ja võimalusi, kuidas väärtusi samale skaalale panna. Samuti on oluline, et sellesse diskussiooni oleks haaratud erinevate osapoolte vaated: nii ettevõtja, avaliku sektori, kodaniku/elaniku kui ülikooli seisukohad. Sellisel juhul saame öelda, et valikuid tehakse läbikaalutult ja laiemaid huvisid arvesse võttes ning et ühe osapoole tulu ei tähenda teise jaoks kahju.

Vaata seminari salvestust:

Rubriigis “Ettevõte ja ülikool” kirjutavad Tallinna Ülikooli teadlased kord kuus ühel ühiskondlikult ja majanduslikult olulisel (tuleviku)teemal. Rubriigi eesmärk on näidata võimalusi, mida ettevõtetele ning avalikule ja kolmandale sektorile pakub koostöö ülikooliga.

Rubriigi avaldamist toetab Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond läbi ASTRA meetme projekti “TLÜ TEE EXU ehk Tallinna Ülikool kui targa eluviisi eestvedaja EXU (Enterprise x University) strateegilise partnerluse programm” (nr 2014-2020.4.01.20-0292)