Peter Pedak: kaunis ja kasulik. “Kooliõpetaja kolumn”

Johann Straussi monument Viinis. Foto: Shutterstock

Üha sagedamini laekub kooli e-postkasti kirju äri- või mittetulundusühingutelt, kes pakuvad võimalust osta sisse valikainete õpetamise teenust. Ühest küljest on tegu tänuväärsete algatustega, aga selle kõrval tasub märgata ka kaasnevaid ohte, et väheneb juba niigi kaduv oskus: võime süveneda.

Enamasti on need pakkumised suunatud gümnaasiumile ja valdavalt on tegu veebiõppega. Kui kool sellise kursuse ostab, saab õpilane vabalt valitud ajal ekraanilt teda huvitavaid loenguid vaadata ja teenuse pakkujale koduseid töid kontrollimiseks saata. Lõputunnistusele laekub üldjuhul hinnang “arvestatud”. Sisulised märksõnad, millega neid kursusi müüakse, on “praktilisus” ja “eluks valmisolek”. Vaieldamatult populaarseim teema näikse olevat rahatarkus.

Ühest küljest on tegu tänuväärsete algatustega, sest nii võtavad era- ja vabasektor osa koolihariduse pakkumise koormast enda kanda. Meenutan, et gümnaasiumi lõpetamiseks peab õpilane läbima kolme aasta jooksul kokku 96 kursust (iga kursus on arvestuslikult 35 õppetundi). Neist 63 kursust on riikliku õppekava järgi kohustuslikud, ülejäänud 33 võib kool vabalt sisustada. Teenuse sisseostmine leevendab tööjõupuudust, sest valikkursuse õpetaja ei pea vastama kvalifikatsiooninõuetele. Harilikult juhendavad veebiõpet spetsialistid, kelle põhitöökoht ei ole kool, ja nende vahetu elukogemus on kahtlemata väärtuslik. Teisest küljest allub selline süsteem tugevalt (ja minu arvates liigagi tugevalt) turuloogikale: pakutakse eelkõige seda, mis kliendile (õpilasele) parasjagu enim huvi pakub, ja üldhariduse suunav roll jääb väiksemaks. Kui kool suudab seejuures õpilastele ja vanematele põhjendada, miks on mõistlik õppida ka midagi sellist, mis esmapilgul huvi ei paku, on hästi. Kui aga ka kool läheb kergema vastupanu teed ja muutub veebikursuste valimatuks vahendajaks, on kehvasti.

Peter Pedak

Peter Pedak on Prantsuse Lütseumi direktor. Loe artikleid (27)