Joosep Matjus: loodus õpetab vaatlema ja süvenema

Joosep Matjus. |Foto: Jaan Tootsen

Viimastel aastatel loodusdokumentaalidega publiku südamesse jõudnud režissöör-operaator Joosep Matjuse viimane film on äsja linastunud portreefilm Fred Jüssi. Olemise ilu”, mis ühendab legendaarse loodusemehe mõtteviisi ja elutöö ning Eesti looduse. Edasi kaasautor Iiris Viirpalu vestles Matjusega loodusfilmidest, Fred Jüssist ning keskkonna hoidmisest.

Alustame sellest, mis praegu kõige aktuaalsem, ehk hiljuti esilinastunud filmist Fred Jüssist – “Fred Jüssi. Olemise ilu”. Kuidas jõudsite režissöör Jaan Tootseniga sellise kauni tulemuseni? Milline oli protsess? 

Filmi õnnestumises mängib suurt rolli tegijate vaheline hea keemia, et kõik oleks ühel lainel. Dokumentaalfilmi püha kolmainsus on režissöör-operaator-monteerija (selle filmi puhul Jaan Tootsen, Joosep Matjus, Katri Rannastu). Ma usun, et head filmi pole võimalik teha, see kas sünnib või ei – õnne on ka vaja. Mulle tundub, et Fredi-filmi tehes sündis see maagiline ime. Muidugi kulmineerub siin kõikide osaliste suure töö tulemus.

“Olemise ilus” mängib tähtsat rolli helimaastik, mis on tõeliselt rikas. Fred Jüssi ise koos Külli Tüliga valisid välja loodushelid, mille Fred on salvestatud enam kui 30 aastat tagasi. Filmi lõpphelinduse tegi suurte kogemustega helirežissöör Horret Kuus, kes on ka kõikidele minu varasematele loodusfilmidele helimaailmad loonud. Nii et selle filmi õnnestumises on mänginud rolli kõikide kaasautorite pikaajaline töö ja pühendumus.

Siin ongi kokku saanud dokumentaalne portreefilm ja loodusfilm. 

Just, ega teistmoodi ei kujutakski ette filmi Fred Jüssist.

Kas lähtusite täiesti Fred Jüssi isikust ja läksite protsessiga kaasa või oli teil algusest peale oma nägemus? 

Meil oli kindlasti ka oma nägemus, aga inspiratsiooni ammutasime siiski põhiliselt Fredist ja tema loomingust. Fredi üks peamisi soove oli, et film räägiks eelkõige Eestimaa loodusest. Käisime näiteks enne iga aasta-aega Fredil külas ja vaatasime koos tema tehtud slaide ning arutasime looduse erinevate seisundite üle. Operaatorina leidsin pildistiili Fredi fotodelt. Ja üldse oli kuidagi zen-i õhus.

Mäletan, et Jaan rääkis kogu võtteperioodi, et kui tood vett, siis too vett – nii, nagu on zen-õpetuses. Peab ütlema, et Jaanil oli väga hea nina ja ta tajus suurepäraselt ära, mida meie ühiskond hetkel kõige rohkem vajab – viljakat mittemidagitegemist.

Kuidas säärane koostöö-sünergiaga tehtud töö erineb sellest, kui oled ise režissöör ning sinul on rohkem vastutust ja teed kunstilisi otsuseid ise? Nagu näiteks sinu eelmises filmis “Tuulte tahutud maa”?

“Tuulte tahutud maa” on traditsiooniline loodusfilm, kus loo jutustavad metsik loodus ja stseenid metsloomadega. Meil kulus meeletult palju aega, kuna filmis oli terve rida eri liiki loomi-linde. Selliseid kaadreid kolme aasta jooksul kätte saada nõuab tohutult tööd ja õnne.

Tavalise dokumentaalfilmi puhul on peategelaseks inimene, kellega on vaatajal kerge samastuda, aga loodusfilmi peategelaseks on loodus ning looduse ja loomadega on vaatajal keerulisem samastuda. Publiku tähelepanu hoidmine on ka suur väljakutse loodusfilmi tegijatele. Ühesõnaga pidi töötama palju ja lõpuks natuke liiga palju, nii et korraks kadus isu üldse loodusfilmiga jätkata. Võib-olla seepärast tundubki mulle, et Fredi-film läks lihtsamalt. Loodan, et ka filmi vaadates on tunda, et see film on tehtud mõnuga.

Päikesetõus. Kaader filmist “WildKino”.

Jaa, seda on näha. Loomulikkust on seal küll. 

Ja rahu ja lihtsust! Fred tõi oma looduspiltides välja looduse loomulikkuse ja lihtsuse. Tema pildid on suurepärased, kompositsiooni ja valguse taju on lummav. 

Mu järgmine küsimus olekski olnud, mis on hea loodusdoki saladus, aga sa natuke juba vastasid. Sa mainisid õnnemomenti – loodus on ju ennustamatu, iga hetk võib sadama hakata rahet või tõusta tuul… Ja ka tööd. Ehk oskad siiski veel välja tuua, mida peaks tähele panema, millega arvestama? 

Film koosneb eri protsessidest. Toorikuks on filmitud materjal, seetõttu on vaja saada hea algmaterjal. Sest filmi loomine hakkab siiski montaažis, seal hakkad juba nägema tervikut, hiljem koos teksti ja muusikaga. Loodusest kogub operaator kaadreid nagu mesilane nektarit.

Hea loodusfilmi vundament on ikkagi kogutud kaadrid, millest on võimalik luua stseene ja lõpuks jutustada lugu.

Peab palju looduses viibima, palju ringi liikuma ja veel rohkem ühe koha peal varjes passima. Lisaks operaatoritöö meisterlikkusele peab tundma loomade ja lindude käitumist. Peab lugema erialast kirjandust ning suhtlema teadlastega, sest filmikoolis ei õpetata loodusfilmi eriala.

Mingis mõttes oled sa siis looduse tabaja või vaatleja positsioonil? 

Jah, kindlasti vaatleja. See sobib mulle ka loomu poolest kõige paremini – vaatlemine. See on kõige põnevam, nii on kõige parem toimuvat analüüsida ja elu ise rullub sinu ees lahti.

Viimasel ajal on teatud tüüpi loodusfilmid ja -seriaalid üsna populaarseks saanud. Kuidas suhtud sina melodramaatikat rõhutavatesse sarjadesse, nagu “Blue Planet” või “Planet Earth”, millel on teistmoodi lähenemine? Kus prominentse häälega David Attenborough selgitab inimestele looduslikke protsesse ja loomade käitumist ning muusika lisab pinget, joonistuvad välja tegelased.

BBC toodangut vaadates imetlen operaatoreid, kes on kinni püüdnud uskumatuid kaadreid unikaalsetest hetkedest. Nende filmide režissööri ma kõrgelt ei hinda ja teadvustan, et tegemist on meelelahutusega, mis peab väga laiadele massidele meeldima ning arusaadav olema.

Kas loodusfilmid üldiselt võiks inimesi ka looduse juurde meelitada, ärgitada neid keskkonnahoidlikumalt mõtlema, loodusega arvestama ja tajuma oma kohta selles?

Ma arvan, et mainstream-loodusfilmid ei too inimest loodusele lähemale ega pane inimesi ka mõtlema. Taolised filmid on tarbimisühiskonna toode, mida tarbime, süües samal ajal popkorni. See ei pane meid mõtlema, seal on kunstlik dramaturgia. Nendes filmides pole hetki ega pause, kus vaataja saaks ise kaasa mõelda. Kõik on vaataja eest ära tehtud, nii et ta ei peaks ise mõtlema ja seoseid looma.

Kui võtame vastukaaluks Fred Jüssi filmi, siis siin on vaatajale jäetud ruumi ja see on vaataja suhtes palju nõudlikum. “Sa saad filmist nii palju, kui ise kinosaali kaasa tood,” ütleb Fred. Fred räägib mitte niivõrd looduse lugu, kuivõrd inimese lugu looduses, inimese kohast looduses. Sarnasuste erinevustest – see ühendab.

Fred toob välja inimeste ja looduse ühenduspunktid, mis on väga oluline eriti tänapäeval, kus toimub võõrandumine aina kiirenevas tempos.  Need püüdlused ja mõtted tulevad filmis välja ja selle üle olen tõesti õnnelik. 

Eks inimene olegi ju looduse osa, ja see, et kõik on omavahel seotud, tuleb Fred Jüssi filmist kenasti välja. Aga liigume ühiskondlikule tasandile. Eestis on lahti läinud metsa majandamise versus metsa kui ökoloogilise koosluse säilitamise diskussioon. Globaalsel tasandil on suureks mureks liikide kadumine ja kliimamuutused. Kuidas sina looduse peale mõtleva inimesena praegustesse keskkonnateemadesse suhtud, toimuvat jälgid

Esiteks: inimene on looduse osa ja kõik, mis toimub meie keskkonnaga, puudutab otseselt meie eluolu. See on väga keeruline teema ja siin on raske leida tasakaalu. Ma näen, et metsade laastamine, liikide kadumine ja kliimamuutused on justkui vääramatu protsess, mis on lumepallina veerema läinud.

Kõik, mida me teeme keskkonnale, teeme ju iseendale.

See on inimkonna allakäik ja maailmalõppu kuulutav õudusunenägu. 

Kas tajud ise ka maastiku muutumist, liikide ümberpaiknemist või arvukuse langust looduses liikudes? 

Neid kohti on küll, kus tajun keskkonna vaesustumist. Kõige šokeerivam on, kui jääd ilma vanadest paikadest. Fred Jüssi on öelnud: “Kui tahad midagi uut leida, siis käi vanu radu.” Ja kui ma nüüd lähen vanasse, tuttavasse kohta, kus olen õppinud loodust avastama ja ojavulinat kuulama, siis kohale jõudes ma ehmatan, sest ma ei tunne enam seda paika ära. Olen hetkeks ära eksinud: mõlemal pool metsarada laiuvad üles songitud lageraielangid ja kõik loomad ja linnud on lahkunud.

Hingeliselt on see šokeeriv, minust oleks nagu üks suur tükk välja kistud. Ma lohutan end ikka sellega, et inimene on looduse osa ja ehk see ongi looduslik protsess, et me inimkonnana kasvame-kasvame ja siis algab n-ö allakäik ja lõppmäng. Võib-olla see ongi loomulik elukaar ning käib looduse protsesside ja teatava tasakaalu juurde. 

Sookured. Kaader filmist “Wildkino”.

Lõpetuseks küsin, kas sa tunned, et loodusfilmide tegemine on sinu kui inimese elutunnetust muutnud? Või mida on looduses viibimine ja looduse jälgimine sulle õpetanud?

Ma ilmselt ei kujuta isegi ette, kui palju see on mind muutnud. Kui ma ei oleks vanaisa eeskujul hakanud tegelema loodusfotograafiaga ja hiljem loodusfilmiga, oleksin tõenäoliselt täiesti teistsugune inimene. Kaamera taga passimine on õpetanud süvenema, elu vaatlema, märkama looduslikke protsesse. Mõistad ühel hetkel, et sa ise oledki seesama loodus, keda samal ajal filmid.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (33)