Meeldivaid unistusi ei pea vägisi esile kutsuma, vaid need tekivad iseenesest.
Sajandivahetuse paiku, kui hakkasin Tartu Ülikooli verivärske tudengina sageli Vanemuises käima, oli sealse trupi juba väärikas eas kuninganna Herta Elviste. Peagi märkasin teda ka etendusevälistes kontekstides ja nii on mällu sööbinud pilt, kuidas proua Elviste 2000. aasta rahvusvahelisel teatripäeval preemia saamise järel – natuke värisevate kätega roosikimpu hoides – oma nooremate kolleegide poole pöördub, lausudes: “Soovin teile meeldivaid unistusi. Meeldivaid unistusi … Sest kui unistused täituvad, siis näitleja naeratab ja on rõõmus. Ja kui unistused ei täitu, siis näitleja nutab ja on kurb. Mõlemad aitavad kaasa meie elukutses – nii naer kui ka nutt.”
