Suvine pööripäev oleks justkui teine aasta lõpp. Peaaegu sama oluline kui jõulud ja kalendriaasta vahetus. Kõige enam tunnevad hooaja lõppemist ilmselt need, kes on seotud kuidagi haridustegevusega. Suviste ilmade saabudes lõppevad koolides tunnid klassides ja aega sisustatakse kuni kooliaasta lõpuni erinevate sisukate ja vähem sisukate õpitegevustega õues. Tele- ja raadiokanalid lülituvad suvistele programmidele, mis tähendab tavapärasest veelgi vähem asjalikku sisu ja kordussaateid. Ka kontoritest otsitakse üha rohkem võimalusi pääsemaks vabasse õhku kui suvepuhkuse ootusesse. Kõik ootavad suvepuhkust.
Üks kevad-suvesse paratamatult kuuluv ja kogu ühiskonna tähelepanu pälviv puhkuste-eelne sündmus on lõpueksamid, mis peaks demonstreerima kooliaasta jooksul õpilaste omandatud teadmisi. Riiklikus õppekavas on kirjeldatud õpiväljundid, mille peab õpilane saavutama, ja selle kontrollimine sisaldab vastavate tõendusmaterjalide kogumist. Kuid kas lõpueksamid on hea hariduse osa?
Iga hea projekt ja ka õpitegevus võiks koosneda neljast etapist: unistamine, planeerimine, läbiviimine, tähistamine. Tavaliselt pööratakse esimesele ja viimasele etapile vähe tähelepanu. Sellised tegevused meie tavapärase “tee tööd ja näe vaeva, äkki siis tuleb ka armastus” elukorralduse juurde justkui ei kuulu. Pigem on neid klassifitseeritud ajaraiskamiseks. Sarnaselt on ka logelemine, prokrastineerimine, uitamine jms meil stigmatiseeritud, kuigi just sellised jõudeolekud võivad viia väga oluliste õppimiskogemusteni ja tähendusliku eluni. Võib ka olla, et unistamist ja tähistamist on meil lihtsalt valesti mõistetud.