Suvi toob kaasa puhkused ja rohkem aega. Kui igapäevane kaheksast-viieni rütm taandub ja töömõtted hajuvad, on senisest enam mahti ja võimalust mõelda, mida ma teen ja milleks ma seda teen. See polegi nii lihtne, sest enamasti märkame-hindame ikka meeldivat ja toredat, ebameeldiv ja paha, või lausa paheline, jääb enda juures varju. Seepärast võib suvine enesekaemus kergesti kalduda teiste süüdistamiseks elus rõõmu, joovastuse ja iha puudumise üle. Tunne, et kusagil mujal, kellegi teisega, midagi muud tehes, oleks rohi rohelisem ja taevas sinisem, kipub paljudele kallale. Saabunud küllus meelitab ennast nautima, viimast võtma, joobuma, otsekui põgenedes senisest argipäevasusest. Kas on aga võimalik põgeneda enese eest?
Suvised seltskonnamängud pakuvad rohkesti naljaga-pooleks-vastuseid stiilis “suurim peoloom”, “hall hiireke”, “kõvema kandmisega” või “pehmo”. Kui keegi mängukaaslaste poolt taolise omistamise osaks saab, võib see tunduda vimkana või lihtsalt katsena teise arvel vaimutseda. Aga kui hästi me ennast ikkagi tunneme? Ja kas vastused on enda sees, et neid leida; või pigem väljas, et kogedes ja tundes aru saada, mis mulle ainuomane ?
Mina olen – stiilis lauseid on ka küpsetel inimestel tegelikult raske moodustada, väga pikka iseloomustust siit ei tule.
Enamik isiksusteste püüab inimese pigem asetada mingisse olukorda või uurida tema tavakäitumist, et selle põhjal tuletada tema profiil, koosnegu see kolmest või kolmekümnest dimensioonist. Kes iganes kunagi midagi taolist on täitnud, jääb kokkuvõtet lugedes tegelikult kuivale, sest iseloomustus “oled keskmisest avatum, kuid vahel impulsiivne” ei ütle midagi selle kohta, miks ma jaanilaupäeval ei taha ikka selles samas seltskonnas ammuräägitud anekdoote vesta ning hommikul kergelt valutava peaga samasse endasse, tundesse ja suhtesse ärgata.
Inimene on üks haruldane liik, kes omab eneseteadvust. Seda ei ole (peaaegu) kellelgi teisel. Inimahvidel on alged leitud, kuid võrdlust inimese peas pesitseva metamõtlemise võimega ei kannata isegi tegema hakata. Inimene saab jälgida omaenese mõtlemist, tundeid ja mõtteseoseid, olla korraga kohal ajas ja ruumis ning samal ajal rännata nii minevikku kui tulevikku. Valdav osa elusloodusest elab erinevalt inimesest ainult käesolevas hetkes. Fantaasiamaailm on haruldane personaalne paralleeluniversum, mis on meist igaühe peas juba väga varajasest lapsepõlvest olemas.
Neuroloogid on leidnud, et ajuaktiivsuse mustrid ei erine kuigivõrd, kui me midagi teeme ja võrdlusena sellest samast mõtleme või unistame. Meeldivad tegevused ja unistused vallandavad ajus mõnutunde, ebameeldivad aga stressi ja hirmu. Oluline on inimese puhul, et saame kõigest mõelda, unistada ja see on praktiliselt sama kui tegelikkus. Seega on ülalviidatud võime universaalne inimlik omadus. Mõtlemise oskuslik kasutamine tegutsemise alternatiivina eeldab keskendumist ja teatud mõttes pidurdamist. Selle võime puudulikkusest toitub seltskonna-ajakirjandus, kelle jaoks eriti suvi pakub küllaga toormaterjali.
Selleks, et endast aru saada, ei pea tingimata käituma. Ei ole vältimatult tarvis senisesse ellu ja suhetesse oma tegudega mõrasid lüüa, mida hiljem ei saa tagasi pöörata. Ei pea tegutsema ja olema kui “kõva kandmisega peoloom”, et ennast teistmoodi defineerida. Enda juures toorete, seksuaalsusest või agressiivsusest kantud emotsioonide märkamine ja äratundmine ei pruugi olla kerge omaks võtta.
Naudinguprintsiip – kõik hüved kohe ja ainult mulle – juhib meie igapäevaelu üllatavalt sageli. Liialdused igasuguste naudingutega on inimesele omased, eriti neis maades ja kohtades, kus esmavajaliku eest pole vaja võidelda. Valikute laius teeb silmad kirjuks (siia võib panna mõne koomilise pakkumise stiilis Prismas on 60 erinevat šašlõkki) ning valikutesse võibki ekslema jääda. Nagu üks mu tuttav psühholoog on öelnud: “Kõike ei ole võimalik saada, aga niisama hea on, et kõigest saab unistada.” Küllap igaüks unistab erinevatest asjadest, aga ilmselt ei anna elule kvaliteeti mitte unistus veelgi rohkem süüa, juua või seksida, vaid äratundmine, et praegusega võibki ehk juba rahul olla.
Vähem on tegelikult parem, kvaliteedi mõttes.
Kel elu mõnevõrra kauem on elatud, võib oma jaanipühade-aegses mõttehetkes tagasi minna lapsepõlve lihtsate rõõmude juurde, meenutada lähedase inimesega koos kogetud päikeseloojanguid ja -tõuse, sõbraga peetud saunaõhtut või lastega koos tehtud matka kobraste jälgedel. Kel aastaid vähem, võib sellelaadsed hetked oma ülejäänud ellu tuua, neist unistamisega alustades. Ka ootus võib olla väga magus, kui oskad oodata.
Pööripäevadel pannakse tihti mõtteline punkt senisele aastale ja mõeldakse eesootavale. Seepärast tasuks sellel suvisel hetkel endasse vaadata, ära tunda nii hea kui halb ja sellega leppida. Samamoodi saab vaadata ja tunda lähedaste suhtes ning märgata, mida saan anda. Sest andjale antakse vastu. Mida külvad, seda lõikad, teadis vanarahvas öelda. Usaldus kasvatab usaldust, armastus armastust. Algus on igaühe enese sees. Unistage julgesti, suvi on käes.
Hannes Kuhlbach
Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (27)
