Mul on praegu selline periood, kus kõik laguneb. Mentaalselt kui ka füüsiliselt. Lisaks sellele, et pliit kukkus sisse, tuli täna laps mind üllatama nõudepesumasina olulisima nupu ja vedruga, siis lõin uue külmkapiukse sedasi kinni, niiet plastmassijupp lendas juustule. Õnneks, mitte kuule. Esimene reaktsioon oli: “What the f*ck?”
Täiskasvanu üks rõõmudest on, et iga aastaga hakkad sa vähem hoolima. Sest sa tead, et need inimesed, kelle arvamusele sa kunagi elu hinna panid, sinu elus enam ei figureeri. Mõnedest hülgamistest on saanud suur kergendusohe “phew-et-ta-mind-tookord-ei-tahtnud-või-sellest-asja-ei-saanud!” Täiskasvanuks saamine annab elutarkuse valida, millest tõeliselt hoolida. Nii. Nüüd pean ausalt tunnistama. Olgugi, et olen täiskasvanu, siis vahel ma ei käitu nagu täiskasvanu. Oi, ei. Vahel ma hoolin kõigest, kõigist ja nutan pisaraid, mis sisaldavad pseudoprobleeme, näiteks nagu miks-ma-ei-meeldi, olen-ebapiisav, ma-ei-oska-midagi või muid taolisi inspireerivaid mõtteid.
Aga täna. Täna ma naersin. Ma ei tea noh, elu on super-vaimukas. Miks ometi võtan seda vahel nii kuramuse tõsiselt? Ja siis, et asjad lagunevad? Ja siis, et ma ei meeldi kellelegi? Ja siis, kui ma ei oska? Teate, mis! So what? Elu läheb edasi. On alati edasi läinud. Kõik otsivad elu mõtet. Camus on öelnud midagi sellist, et sa ei saa kunagi õnnelikuks, kui jätkad õnne otsimist. Sa ei ela kunagi, kui sa otsid elu mõtet. Küsimus on, mis, kes on sulle oluline, millest, kellest hoolida, mille, kelle nimel enda elu kulutada?
Asi on selles, et kui sa ei tea, mis on sulle oluline, siis kogu maailma mõttetus muutub oluliseks, välja arvatud sinu elu.
Siis tundubki, et pead võitlema siin, seal, iga nurga peal ja maailm muutub, oi, kui tõsiseks.
Teatud valu, kannatus, ebameeldivus või -mugavus on vältimatud. Ükskõik, mida sa teed, sa kohtud nendega. Elu nn musta küljega toimetulemise aluseks on õppida, kuidas neid taluda. Mul õde rääkis Taani õnneteooriast “hygge”, mille üks peamine komponent on – mitte keegi pole eriline, vaid kõik on tavalised. Mida tavalisem sa usud, et oled, seda õnnelikum oled. Jah, me kõik ei avasta vähiravimit, ei saa Hollywoodi enim makstud näitlejaks või aasta ema tiitlit. So f*cking what! Keskendume parem sellele, et enamus ei saa. Vähemalt kuulume kuhugi. Nali naljaks. Või siis mitte. Lõpetame ükskordki üritamise olla Keegi ja oleme keegi. Elu on uskumatult äge.
VisitDenmark: So what is “hygge”?
Kaidi Laur
Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada.
Kaidi Laur
Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada. Loe artikleid (32)
