Meeldivaid unistusi ei pea vägisi esile kutsuma, vaid need tekivad iseenesest.
Sajandivahetuse paiku, kui hakkasin Tartu Ülikooli verivärske tudengina sageli Vanemuises käima, oli sealse trupi juba väärikas eas kuninganna Herta Elviste. Peagi märkasin teda ka etendusevälistes kontekstides ja nii on mällu sööbinud pilt, kuidas proua Elviste 2000. aasta rahvusvahelisel teatripäeval preemia saamise järel – natuke värisevate kätega roosikimpu hoides – oma nooremate kolleegide poole pöördub, lausudes: “Soovin teile meeldivaid unistusi. Meeldivaid unistusi … Sest kui unistused täituvad, siis näitleja naeratab ja on rõõmus. Ja kui unistused ei täitu, siis näitleja nutab ja on kurb. Mõlemad aitavad kaasa meie elukutses – nii naer kui ka nutt.”
Ma ei olnud tollal veel kahekümnenegi, aga see mõte on jäänud mind saatma. Selles oli midagi, mis mõjus noorele inimesele rahustavalt. Nutt on elu osa ja isegi vajalik osa. Sellist maailma, kus puuduvad pisarad, ei tule. Seda ei tohigi tulla, sest inimene, kes ei suuda pisaraid valada, muutub liiga kalgiks. Näitleja peab tundeid teravdatult tajuma ja neid kirglikult esitama. Ta peab ümber kehastuma ning minema teise tegelaskuju sisse. Ta peab ka kurbust ja kannatusi mõistma. On see nii igas elukutses? Kõigi eest ei oska rääkida, aga peale teatri kehtib see kooli kohta kindlasti. Pisaraid valavate inimestega puutub seal kokku sageli. Ja kui ka ise oleme mõnikord kurvad, sest on raske, saame aru, et selle vahepeatuse nimi ongi “õppimiskoht”.
