Nõuandeid koolilõpetajatele. Ott Pärna: kolm pakilist küsimust ja mida nendega teha

Ott Pärna. Foto: Karli Saul

Head lõpetajad, tulevased Eesti elu edasiviijad! Mul on suur au ja võimalus täna siin, teie ees, lapsevanemate nimel, oma mõtteid jagada. Kõnet pidada, nagu paluti.

Kõne on peetud Rocca al Mare kooli lõpuaktusel 21. juunil 2021 ja ilmub autori loal ka Edasis.

“Head kooliteed, Lola!”

Sellise pealkirjaga loo kirjutasin ma 1. septembri Postimehes. Aasta oli siis 2009. See oli päev, mil te kõik, kallid lõpetajad, oma kooliteed alustasite. Osad teist tegid seda kohe algusest peale RAM-is. Lola aga alustas kooliteed Tallinna 21. Koolist ja jõudis RAM-i läbi õpingute Inglismaal ning Viimsi Koolis.

Nii nagu kooliteed, on ka inimeste elukaared erinevad. Ja see on täitsa OKEI. Mõned on püsivamad ja liiguvad otse oma sihtide suunas. Nemad on tihti spetsialisti tüüpi inimesed. Teiste taust, hobid ja huvid on kirjumad. Nendest saavad näiteks ettevõtjad, projektijuhid, müügimehed. Kui esimesed on ehk pisut introvertsed ja teised valdavalt ekstravertsed, siis olge mureta, nii ühed kui teised on maailmale vajalikud ning teevad seda omal moel paremaks.

Mainitud 12 aasta tagune lugu rääkis tuleviku koolist, ja ka ülikoolist, mis peaks olema igas mõttes palju avatum, ka rahvusvahelisem, faktide ja õppeainete kõrval probleeme püstitama ning nende lahendamise tarvis erinevaid teadmisi ja inimesi kokku siduma õpetama. Lahenduste leidmine erinevatele küsimustele eeldab teilt justnimelt oskust erinevaid valdkondi, teadusdistsipliine ja inimesi omavahel siduda.

Head kõned räägivad tihti kolmest asjast. Sarnaselt armastas ka president Lennart Meri oma kõnesid üles ehitada.

Ma natuke mõtlesin, et mis võiks olla need kolm kõige põletavamat küsimust, mis teil täna laual seisavad, ja kas ma oskaksin teile oma kogemuste põhjal pisut nõu anda. Siin need on.

Esiteks, hirm läbi kukkuda

Täna 85-aastane Ameerika filmirežissöör Woody Allen on öelnud, et “kui Sa ikka ja jälle ei ebaõnnestu, on see märk sellest, et Sa ei tee midagi eriti uuendusmeelset.”

Usun, et teile on üllatuseks, kuid tervelt kaks kolmandikku Nobeli preemia laureaate on öelnud, et neile võidu toonud avastus oli äpardunud katse tulemus.

Pärast “1000 katset” täiustada oma tuntuimat leiutist – hõõglampi – töötas Thomas Alva Edison lõpuks välja toimiva prototüübi. Kui siis ajakirjanik temalt küsis, et mis tunne oli nii palju kordi ebaõnnestuda, vastas Edison sõnumiga ehk meile kõigile: “Ma ei kukkunud 1000 korda läbi, vaid hõõglambi leiutamine koosnes 1000 sammust.”

Paljud teist lähevad sügisel ülikooli, või ka elukooli. Pidage siis meeles, et läbikukkumine on oluline osa teekonnast eduni. Seda otse loomulikult ka akadeemilises keskkonnas ning uurimispõhise tegevuse ja teaduse puhul.

Sest kui me ebaõnnestume, siis me õpime, areneme, optimeerime ja katsetame uuesti. Lisaks aitab nii mõnigi kogemus meid edasi hoopis teises kontekstis võrreldes sellega, kust me selle saime. Nii näiteks aitab mind lapsena maal saadud kogemus, kuidas traktoriga sirget vagu künda, täna triatlonis ühelt poilt teisele sirgjoones ujuda. Seda siis avameres, kus kursi hoidmine on keeruline.

Aga mis siis, kui mu idee ei tööta? Või kui mu idee teistele rumal tundub? Nii pole ju kunagi varem tehtud. Olge siin mureta – innovatsiooniteooria pakub lohutust. Nimelt tunnevad sajast inimesest vaid kaks ja pool inimest uue asja kohe ära, kiidavad seda takka, mõtlevad teiega kaasa – neid nimetatakse innovaatoriteks.

Kolmteist inimest sajast on uute ideede, toodete, teenuste või tehnoloogiate puhul varajased omaksvõtjad. Neile omakorda järgnevad 34 inimest sajast, keda nimetatakse varajaseks enamuseks, ja sama palju ehk 34 inimest, keda nimetatakse hiliseks enamuseks. Nemad tulevad kaasa juba toimivate, n-ö turvaliste lahendustega.

Ja viimased 16 inimest – 16 protsenti sajast – jäävadki mahajääjateks, pessimistideks, uue eitajateks, filosoofias nimetatakse neid lausa nihilistideks ehk kõige-eitajateks. Nad jäävadki teie ideedele vastu seisma ja nendega võitlemiseks pole teil mõtet ei oma aega ega energiat kulutada.

Seega, julgus proovida, katsetada ja eksperimenteerida on õnnestumiseks ning läbilöögiks hädavajalikud. Ja Eesti on suurelt mõtleva väikeriigina ilmselt parim koht uue katsetamiseks.

Milline ala valida?

Nüüd teiseks, muretseb teist ilmselt nii mõnigi, et jumala pärast mitte valet asja õppima minna.

Olge mureta, valet asja pole olemas. Nii või teisiti õpite te ametiteks ja rollideks, mida täna veel ei eksisteeri. Samuti on osa sellest, mis te ülikoolis omandate, selle lõpetamise ajaks juba vananenud. Või õigupoolest uuenenud. Kuid üks on ka uuringutele tuginedes igal juhul tõsi – nimelt igasugune omandatud haridus suurendab teie läbilöögivõimet nii elus kui ka tööturul.

Kui aga tunnete, et ülikoolis alustatud eriala pole päris see, siis vahetage eriala, liikuge edasi. Oluline on kuskilt pihta hakata.

Aga mida teha, kui ei tea, mida teha tahad? Mina ka ei teadnud! Ja liikusin edasi pigem välistamise kaudu. Näiteks, kui tundsin, et erasektori töö auto- ja IT-firmades läks igavaks, läksin õppima riigiteadusi ja majandust ning käivitasin hoopis majandusministeeriumi egiidi alla Tallinna Teaduspark Tehnopoli, tegime Eesti esimest disainipoliitikat, uurisime ettevõtete innovatsioonivõimekust ja palju muudki põnevat.

Kas minna edasi õppima Eestisse või välismaale? Kui te ei soovi just Eestist emigreeruda ja kodus võõraks jääda, siis mina soovitaks pigem bakalaureus Eestis ja magister edasi välismaal teha. Kusjuures, välja õppima minnes on hea nipp külalisüliõpilasena alustada – nii ei pea isegi sisseastumise teste läbima.

Mida õppida? Haridus on T-tähe kujuline. Lähtuge sellest. Kui teid huvitab mõni valdkond lähemalt, siis püüdke saada selles heaks spetsialistiks. Hiljem saate alati laiemaid ja üldisemaid asju otsa õppida. Ärijuhist kirurgiks ei õpi; küll aga võib kirurgist saada hea juht või kasvõi minister. Või isegi rektor, nagu meil Tartu Ülikoolis.

Kindlasti lööge kaasa ka tudengiorganisatsioonides, kõiksugu MTÜ-des jne. Sedakaudu arendate nii oma sotsiaalset võrgustikku, ühiskondlikku närvi ja ka oskust ilma rahata inimesi oma ideedega kaasa tõmmata.

Mida teha, kui ülikooli sisse ei saa? Pole probleemi! Mingegi näiteks Austraaliasse või mujale rändama, kui lennukid taas lendama hakkavad. Näete maailma, teete juhutöid ja õpite keeli.

Tänapäeva maailm on piiritu ja kogemused – nii kodumaalt kui ka mujalt – on need, mis rikastavad. Kui Sa tahad olla edukas, siis võta osa maksimaalselt erinevatest asjadest ehk ole aktivist… Aga ära looda koheselt kõikidest tegevustest suurt kasu saada. Vahest võib õpitu, tehtu ja loodud kontaktid enda kasu alles hiljem ilmutada. Ja see on lahe.

Milline töö valida?

Kolmandaks, nii mõnigi murrab teist ilmselt pead, millisesse firmasse või organisatsiooni tööle minna. Milline töö valida?

Minu esimene soovitus siin on, et tehke oma hobist töö! Või siis tööst hobi. On ju üsna mage pühendada suur osa oma ärkveloleku ajast ja elust millelegi, mida te ei naudi. Hiina filosoof Konfutsius ütles juba 2500 aastat tagasi, et tuleb valida töö, mida te armastate, ja te ei pea päevagi tööl käima.

Aga milline organisatsioon töötamiseks valida? Kunagine Apple Macintoshi divisjonis evangelist ja hiljem näiteks disainikeskkonna Canva asutanud Guy Kawasaki on öelnud, et kõige olulisem asi ettevõtte või ka muu organisatsiooni puhul on mõte või tähendus, miks seda maailmale vaja on, miks see eksisteerib. MAKE MEANING on tema soovitus kõigile ettevõtjatele. Otsige just selliseid suurema tähendusega organisatsioone, kuhu tööle minna.

Kes teist oma firmat teha plaanib, siis arvestage tõdemusega, et tihti osutub alles kolmas firma tõeliselt edukaks. Kuid selleni ilma kahe esimeseta ei jõua. Ka sõltuvad edukad ettevõtmised pigem heast ideest ja meeskonnast, kui rahast ja kontorist tornmajas. Ettevõtluses võib edukaks saada nii noorelt garaažist startides kui ka küpsemas eas. Näiteks jõudsid MIT teadlased oma uuringuga järeldusele, et kiire- ja kõrgekasvuliste ettevõtete asutajate keskmine vanus on 42 eluaastat.

Kui teie küsimus on selles, et millist äri või ettevõtet teha, siis minu soovitus on teha sellist, mille toode on “valuvaigisti”, mitte aga “vitamiin”. Esimest keegi pakiliselt vajab ja on valmis selle eest ka maksma. Teise olemasolu pole oluline, seega on seda ka 101 korda raskem müüa.

Lõpetuseks, see siin pole mitte lõpp, vaid kõige algus. Elu on üks mõnusalt pikk teekond – seega püüdke seda protsessi nautida ja võtke kõike, mis teile eluteel vastu tuleb, kui võimalust õppida ning paremaks inimeseks saada. Kusjuures, esmapilgul kõige keerulisemad olukorrad ja inimesed on meie kõige väärtuslikumad õpetajad.

Ja pidage meeles üht – kohalejõudmise seisukohalt on kõige olulisem misasi? Minema hakkamine!

Sama kehtib ka oma unistuste teokstegemise kohta. Tuult tiibadesse teile, kallid lõpetajad, ja aitäh veelkord RAM-i kooliperele!

Ott Pärna

Ott Pärna on majandusekspert ja ettevõtja ajutrustist ESTCORP.eu ning Rahvusvahelise Spordivabatahtlike Liikumisse SCULT.com eestvedaja. Loe artikleid (7)