Aprilli alguses Soomes toimunud parlamendivalimised olid mitmes mõttes ebatavalised.
Esiteks, sõda Ukrainas. Putin on avaldanud drastilist mõju Soome julgeolekupoliitikale: Soome taotles 2022. aasta mai keskpaigast NATO liikmesust ja liitus alliansiga kaks päeva pärast 4. aprilli valimisi. Eduskuntas, Soome parlamendis, võeti NATO-ga liitumise otsus vastu sisuliselt üksmeelselt, mistõttu välis- ja julgeolekupoliitika polnud nendel valimistel erakondi üksteisest eristav teema. See mängis küll nii palju rolli, et Soome Koonderakond kui kõrgelt hinnatud julgeoleku- ja kaitsepoliitika ekspertsusega partei võitis sellest enim. Olukorras, kus kolmanda ja esimese koha vahe oli 0,9 protsendipunkti (Koonderakond 20,8% ja sotsid 19,9%), ei olnud see muidugi ka väheoluline faktor. Olgugi et vahed juhterakondade vahel olid miniatuursed, on Soome poliitika raudne tava, et peaministriks saab võitjaerakonna juht (viimane erand oli pärast 1987. aasta valimisi, kui peaministrikoha hõivas valimisi mitte võitnud erakond). Sellest ka võitja olulisus. Seekord on kõik tavapärane, valitsuse moodustas Koonderakonna juht Petteri Orpo.
Teine kõrvalekalle tavapärastest mustritest puudutas valimiseelseid koostöö välistamisi. Soomes on olnud tavaks, et erakonnad ja nende juhid ei seo end võimalike koalitsioonidega enne valimisi ega teata, et mõne erakonnaga on valitsuskoostöö välistatud. Ent maailmavaatelistele erinevustele viidates teatasid seekord kolm vasaktsentristlikku erakonda – Sotsiaaldemokraadid, Roheline Liiga ja Vasakliit –, et välistavad koostöö populistliku ja immigratsioonivastase Põlissoomlaste Erakonnaga. Ka Rootsi Rahvapartei andis tugevalt mõista, et neilgi on Põlisoomlastega koalitsiooni teha keeruline, kuigi hiljem jäikusest loobuti ning tänaseks leiame nad ühena neljast koalitsiooni osapoolest.
